Neli päeva, mis muutsid maailma

Püha õhtusöömaajaga päevale järgnes ebaõiglane kohus Jee­suse üle ja tema ristisurm. Laupäev anti inimestele vaikseks järelemõtlemiseks, et siis pühapäeval rõõmustada Õnnistegija ülestõusmise üle.

Suur neljapäev
Igal aastal olid juudid paasapühade ajal paasasöömaajal, et meenutada Egiptuse orjusest vabanemist. Esimesel paasasöömaajal söödi Egiptuses paasatalle mõrude rohtudega. Talle verega määriti uksepiitu. Surm läks nendest majadest mööda, kus oli uksel talleveri, aga hukkas need, kelle uksel talleverd polnud. Pärast seda sündmust lasi vaarao Iisraeli rahva Egiptuse orjusest vabaks.
Paasasöömaajal söödi ka hapnemata leiba ja loomulikult joodi kohaliku tava kohaselt selle juurde veini.
Jeesus peseb oma viimaste paasapühade eel jüngrite jalgu, täites nii kõige madalama teenija rolli. Lauas istudes võtab Kristus leiva ja lausub: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!“ Pärast söömaaega võtab Jeesus karika, öeldes: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!“
Nende sõnadega andis Jee­sus traditsioonilisele paasasöömaajale uue tähenduse: sellest kujunes armulaud, mida kõik kristlased pühitsevad. Talleks oli Kristus, kes läks surma inimese pattude eest.

Suur reede
Jeesust pekstakse, tema üle mõistetakse ebaõiglast kohut ning ta lüüakse risti. Ristilöömine oli ääretult vägivaldne ja brutaalne hukkamisviis, mis valmistas inimesele tema surma eel tõeliselt palju piina ja valu. Raskeks tegi hukkamisviisi see, et inimene ei surnud kohe, vaid pidi kaua kannatama. Tavaliselt oli ristilöödu surma põhjuseks lämbumine ning tugevad inimesed pidid mitu päeva ristil kannatama. Jeesus suri nii ruttu (piibliuurijad pakuvad kuus tundi) ilmselt seetõttu, et eelnev peksmine nõrgendas tema seisundit tugevalt.
Jeesuse ristil olevale tahvlile kirjutati ristilöömise põhjus: Iesus Nazarenus Rex Iudaeorum, Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas, mille ladinakeelset lühendit INRI võime ka kristlikus kunstis sageli näha. Kuningas suri ristil inimeste eest.
Ühes Jeesusega löödi risti kaks röövlit, Jeesus aga löödi keskmisele ristile, mis oli suurima kurjategija paigaks. Ilmselt ei eksinudki ristilööjad siin, sest patuta Jeesuse õlul oli tol hetkel kogu inimkonna patt, mille ta kandis, et inimkond võiks saada vabaks. Nii pole ime, et ristist saab kristliku kiriku sümbol, mida teatakse kõikjal maailmas. See, mis Jeesuse ja tema aja inimeste jaoks oli kannatuse ja surma sümbol, on meie jaoks pääste ja ennastohverdava armastuse märk.
Tavaliselt jäeti hukatu surma järel ristile lindudele nokkimiseks, mis näitas veel selgelt alandamist. Jeesus võeti aga ristilt alla, sest saabumas olid pühad ja pühade ajal ei tohtinud keegi ristil olla. Arimaatia Joosep matab kiirustades Jeesuse hauakoopasse.

Vaikne laupäev
Jeesus on hauas ja juudid tähistavad sabatit, nädala viimast päeva, mil Jumal hingas loomistööst. Sabati pühitsemise reeglid olid karmid ja mitte keegi ei võinud neil päevil tööd teha. Ka surnu võidmine ja haual käimine oleks liigitunud töö alla ning seepärast on sel päeval vaikus. Jüngrid ja Jee­suse lähikonda kuulunud naised olid leinas ja teadmatuses ning ootasid hetke, mil saavad minna hauale õpetajale austust avaldama.

Ülestõusmispüha
Pühapäev oli Jeesuse aja inimeste jaoks nädala esimene päev, mil võis jälle teha tööd ja vabalt liikuda. Nii asusid naised varahommikul rutates teele Jeesuse hauale, et surnukeha võida, mis oli oluline matuserituaal. Arimaatia Joosepil jäi see sabatile eelneva kiirustamise pärast tegemata ning nüüd kiirustavad naised õpetaja ihu võidma. Siit tuleb komme pidada esimene ülestõusmispühade teenistus laupäeva öösel või pühapäeva varahommikul.
Naised näevad, et hauakoobas on tühi, samuti veendusid selles jüngrid. Maarjale ilmusid inglid ja Jeesus. Sõnum Kristuse ülestõusmisest levis kiiresti Jeesuse lähikondsete seas.
Surnuist ülestõusnud Jee­sus ilmub paljudele. Paulus loetleb neid: esmalt näitas Kristus ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele (1Kr 15).
Elu võitis surma ja meiegi, kes oleme kogenud Jumala lähedust, võime olla Kristuse ülestõusmise tunnistajateks maailmas. Kes Jumalasse usub, see elab, isegi kui ta sureb (Jh 11:25). Surma järel ootab usklikku igavene elu Jumala riigis, just sinna avas Jeesus tee oma surma ja ülestõusmisega.
Need neli päeva muutsid maailma ajalugu ja need muudavad ka meie elu. Kristuse järgijatel on põhjust pühade ajal mõelda sellele, mida ta meie heaks on teinud ja mida see meile tähendab.
Kaido Soom