Minu lapsepõlve kirik

Eesti Kiriku lugude kogumise võistlusele laekunud tööde hulgast valis žürii välja kaheksa tööd. Aga žüriiliikmed tunnistasid, et ka ülejäänud tööd on väärt avaldamist. Toimetus otsustas, et enne võidutööde ühtse tervikuna väljaandmist avaldame Eesti Kirikus teisigi töid. Esimesena ilmub Võrumaa mehe Valdur Raudvassari mälestus tema lapsepõlvekirikust.

Kõigepealt meenub sõit kirikusse. See oli pikemaid sõite lapsepõlves, üle 10 kilomeetri vahelduval maastikul. Oli valida kaks erinevat teed: Nõnova küla ja Kalijärve kaudu või ümber Noodasjärve Sooküla kaudu. Otse ei saanud, sest ees oli soostunud lammiga lai Võru-Petseri ürgorg. Mõlemal teel nägime mitmeid külasid ja kümneid talusid, mida sõidul aina mainiti, kuni nende nimed kogu eluks pähe kulusid.
Siis tuli Pindi kirik, valgete seinte ja avarate akendega uusgooti kivihoone käharapäises männikus, mille latvadest kõrgemale tõusis vaid teravatipuline torn lihtsa ristiga. Arvasin, et kõik kirikud maailmas on sellised. Aastaid hiljem märkasin oma eksimust, aga Pindi kirik Võrumaal jäi mulle ikka mingiks mõõdupuuks.
Sama mulje jättis mulle Pindi pastor Karl Puusemp (21.10.1903–18.06.1978). Arvasin, et kõik luteri usu vaimulikud on temataolised: hoolikalt raseeritud, lühikese soenguga, ilusa näo ja tõsise ilmega. Karl Puusemp, riigikogu liige, oli rahva hulgas lugupeetud õpetaja. (See kõlas auväärsemalt, arhailisemalt kui „õpetaja“, kes koolis lapsi haris.) Nõukogude teise sissetungi järel pidi ta end aastaid varjama.
Aga elu Pindi kirikus ei soikunud – jumalateenistusi, leerikooli jätkas mehe asemel proua Hilja Puusemp ja kirik oli rahvast täis nagu ennegi. Mäletan juba 1.-2. klassi õpilasena seda habrast noort naist kõrgel kantslis, imetledes tema julgust, sest ta rääkis meie elust hoopis teisiti kui koolis või ajalehtedes. Nii oli rääkinud ka minu isa, kes kohe venelaste tulekul Venemaale vangi viidi.
Pika vahemaa ja 1940. aastate käredate talvede tõttu on meelde jäänud vaid suvised kirikusõidud. Need jätkusid tänu isa tädipojale, endisele Lasva vallavanemale. Tehti kolhoosid ja hobusedki viidi kodunt ära kolhoositalli. Pühapäeva hommikul võttis ta omavoliliselt sealt hobuse, rakendas oma pikkvankri ette ja võttis meie järelejäänud pere kirikusõidule.
Kirikuõuel kohtusin koolivendadega, kellest paar kuud – terve igavik! – lahus oldud. Ronisime kohe eeskoja trepist üles „tõrale“ (rõdule), kust oli vaade kirikusaali altarini. Hiljem ronisime järsust trepist veelgi kõrgemale, tornikella juurde, kuhu avatud luukidest avanes hingemattev vaade – põllud, külad, mäed ja metsatukad, taevarannal sinava Munamäe ja Vällamäeni. Hoidsime üksteisel käest kinni, et mitte alla kukkuda.
Kirik ei kadunud meelest ka neil pühapäevadel, mil pidime karjustena karjamaal olema. Siiagi kostsid kirikukellad, mille järgi aega määrasime. Hallipäine külamees teadis rääkida, et sama kauni kõlaga kell on veel ainult kaugel Laiuse kirikul Vooremaal.
Kauge vahemaa ja veelgi kaugemale paisatud saatuse tõttu ei kujunenud minust korralikku kiriklast. Aga kuhu maale või linna ma olen iganes sattunud, otsin kõigepealt üles kohaliku kiriku, jalutan ümber selle ja kui uks on lahti, astun muidugi sisse. Sisenen ühtlasi paikkonna minevikku ja tänapäeva, mida kirik ilmekalt esitab.
Kahju on nendest noortest, kelle lapsepõlv, enneolematu vabaduse oludeski, möödub kirikuta. Seda lünka ei täida enam mistahes kooliharidus, raamatud ega poliitiline aktiivsus.
Valdur Raudvassar