Kui me ei laseks ajal endid liialt köita

Puhkuseaeg hakkab mööda saama. Muidugi kui inimene on üldse aega maha võtnud. Vaimulikega on läbi aegade olnud nõnda, et kes puhkab, kes mitte. Kusagil kuklas kumiseb: oled vaimulik 24 tundi. Kahjuks rohkem ei saa …
Luterlasel on eriti raske. Ütleb ju meie usuisa, et veel oma surmapäevalgi pead võtma labida, minema aeda ja vähemalt ühe õunapuu istutama. Tee tööd, vaev tuleb iseenesest. Usun siiski, et suur osa meist on püüdnud leida võimalust sel heitlikul suvel aega maha võtta. Lugesin puhkusel olles ühte suurepärast raamatut. Suurel naabril on häid kirjanikke ja poeete alati jagunud. Üks neist on kahtlemata Jevgeni Vodolazkin, kelle „Lavr“ on 2014. aastal ilmunud ka meil. Seal laseb autor ühel mungal öelda: „Ma arvan, et aeg on antud meile Jumala armust, et me ei eksiks ära, sest inimese teadvus ei suuda kõiki sündmusi korraga endasse võtta. Me oleme ajasse suletud meie nõrkuse pärast.“ Need sõnad ütleb jumalamees, kellel oli võime ette näha tuleviku sündmusi.
Usun, et meiegi suudaksime oma ajas paremaid otsustusi teha ja prohvetlikult kuulutada, kui me ei laseks ajal endid liialt kamandada ja köita. Jah, meie ülesanded asuvad selles maailmas, kuid jõud nende täitmiseks, õnnistusrohkeks täitmiseks tuleb ju ülalt. Kui pühakiri manitseb meid õigesti kasutama meile antud aega, siis ei ole see üleskutse lööktööks. Vargamäe ei saa kunagi olla Eedeni aed ei Andresele ega Pearule. Aga kontakt allikaga peab olema. Seda aega peab leidma. Selleks tuleb vahel ka mõni õunapuu istutamata jätta ja mõni koosolek pidamata. Küllap on nii, et teatud asjad sõltuvad tahtejõu pingutusest, kuid kogu aeg ei ole võimalik tahet pingutada. On vaja lasta end Jumalal kanda ja kindlasti on tarvis aeg-ajalt lihtsalt puhata Tema kätel.
Maailm meile puhkust ei kingi. Nagu ei kingi ta tihtipeale ka mõtestatud tööd ja tegevust. Poliitikas on kõik üha pingestatum ja närvilisem. Suure ilma katel pulbitseb üsnagi raevukalt ja paljud inimesed ütlevad üksteisele kõik pähe tulevad halvad ja halvustavad sõnad. Selle kõrval tundub EELK peaaegu rahusadamana või kuidas?
Oleme palju rääkinud, et kiriku hääl peaks kostma julgemalt ja tugevamini. Meie praegune peapiiskop on kindlasti selles suunas astunud päris suure sammu edasi ning teinud seda üsna oskuslikult ja tasakaalukalt. Jumal tänatud, ka huumorimeelt säilitades.
Samas olen vahel mõelnud sedagi, et ehk meie äreval ajal on kirikul vaja olla ka heas mõttes pelgupaigaks neile, kes tahavad vaikseks jääda, süveneda, astuda nii mõnelgi hetkel kõrvale elust – melust. Mitte ükskõiksuse pärast, vaid suurema selguse saamise tarvis. Peamine raskus ei seisne mitte liikumises, vaid õige tee valimises. Inimene vajab siin juhatust ja aega selleks, et „juhatajat“ kuulata. Vaimulikena on hää ikka ja jälle tulla lauliku sõnade ligi: Kui Su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi. Kristlane peab julgema oma nõtrust tunnistada ja seda, et vastused ei ole meie käes. Ükskõik kui palju rügada ja arvudest endale armukesi voolida – see ei aita. Tööd tuleb teha, kuid püha Paulus on öelnud sedagi: palvetage lakkamata. See, kes kingib endale vaikuse hetki koos Jumalaga, jõuab ise lähemale Jumalale ja suudab teisigi juhtida selle juurde, kes on tõotanud anda hingamist meie hingedele.

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse ­esimees