100 aastat Tartu Pauluse kirikut

Oktoobri esimesel pühapäeval kell 10 tähistab Pauluse kogudus oma kirikuhoone 100. sünnipäeva.

Vana kalendri järgi lõikustänupühal, 1. oktoobril 1917. a oli ilm Tartus päikesepaisteline ja võrdlemisi soe. Rahvast oli juba aegsasti liikumas. Pärast lahkumiskõnet Maarja kirikus mindi uue pühakoja poole teele. Kell üks algas jumalateenistus. Tartu praost ja Äksi koguduse õpetaja Leberecht Greinert pühitses Tartu Pauluse kiriku. Jutlustas Pilistvere õpetaja Bernhard Steinberg, kaasa teenis paarkümmend vaimulikku.
Aeg oli ärev. Ööl vastu 30. septembrit vkj olid sakslased saatnud dessandi Saaremaale ja vallutanud selle. Kuu aega varem liikus rinne üle Riia Tartu poole.
Uus linnakogudus oli rajatud veel rahuajal. Kui esimene jumalateenistus 5. septembril 1910 lõppes, tuli õpetaja Arnold Habichti juurde üks taluperemees ja andis ühe rubla kiriku ehituse heaks.
1911. a jaanuaris kinkis linn ehitusplatsi ning detsembris tutvustas arhitekt Eliel Saarinen koguduse nõukogule kiriku projekti, mis lõpliku kuju sai 1913. aastal. Kuna õigeusklikult riigivõimult polnud mingit tuge loota, asus kogudus annetusi koguma. Selleks kasutati kontserte, näitusmüüke ja koguni kino. Nimelt annetas Tähe tänaval asunud kino Ideal ühe filmiõhtu sissetuleku Pauluse kiriku ehituseks. Ehitus pidi algama 1914. aasta kevadel.
Sügis 1913 oli soe, õiget talve ei tulnud enne veebruari. Alles siis said talumehed oma põldudelt suuri maakive kokku vedada. Hiljem näitas vanaema lapselapsele, milline kivi vundamendis on just nende talu põllult. Paraku enne, kui ehitus õieti alata sai, juhtus see, mida keegi ei oodanud – 1914. a põuasel suvel puhkes ilmasõda. Palju vajalikke töömehi saadeti rindele ja mahajääjad pidid elama sõjaaja seaduste ja hinnatõusu tingimustes.
Ehitusega tehti siiski algust. Vajalikust 160 000 rublast oli koos juba neljandik ehk 43 000 rubla. 1914. a sügisel lammutati ehitusplatsil vana kasarmuhoone, 1915. a märtsis tuli ehitusluba ja aprillis sõlmiti leping Peterburi eesti ehitusmeistri Karl Kleiniga. Ehituse vastutavaks juhatajaks oli insener Fromhold Kangro. Lahke nõu ja abiga oli ikka käepärast linnaarhitekt Arved Eichhorn.
Pühapäeval, 31. mail (vkj) 1915 sai kirik nurgakivi. Koos oli 3000 inimest, sh 13 kirikuõpetajat. Pidulik talitus kõnede ja koorilauludega kestis neli tundi.
Töö edenes jõudsasti – sügiseks olid müürid üleval ja 1916. aasta maikuuks katuse all. Seejärel kerkis torn. Korraga oli tööl 25 meest. See kõik oli imekspandav, kuna vajalikud annetused koguti sõjaaja puudust trotsides.
Detsembris 1916 kirjutas Postimees: „Katku ja kalli aja eest … sõja ja verevalamise eest … Tuttavad sõnad küll, aga kui neid loeti, oli vahel tunne, nagu kõneldaks muistsetest aegadest ja ammu möödaläinud asjust, millega meie aja inimestel enam tegemist pole, nagu oleksid need sõnad oleviku kohta juba oma tähenduse kaotanud. [—] Aga kui tänavusi toiduainete hindasid mulluste ja tunamullustega võrdled, [—] siis tulevad vana litaania sõnad, mis senini tuimalt ja mõtteta kõrvus helisesid, ikka sagedamini meele ja sa hakkad nende õiget tähendust ikka enam aru saama.“
1917. aasta jaanuaris oli leiva puudus Tartu linnas üleüldine. Inimesed käisid poest poodi, aga läksid ikka tühjalt tagasi. Linnavalitsuse pagariäride ees oodati saia kohalejõudmist kui õnnistust – veerand tunniga oli pood jälle tühi. Jahu tagavarad olid otsas, aga kirikut ehitati edasi.
Veebruaris, kui keiser Nikolai II troonist loobus, hakati Pauluse kirikus valmistama uksi ja aknaraame, seejärel põrandaid ja pinke. Palmipuudepühal tõdes koguduse nõukogu: „Oli õnn, et kiriku ehitusega veel parajal ajal, 1915. aastal pääle hakati. Viivitamise korral, mil majandusline seisukord järjest kallimaks muutus, oleks see nüüd täitsa võimata olnud.“
Kuigi kiriku lagi oli alles krohvimata, rõdud ehitamata, pingid ja altar ajutised, polnud veel tornikelli ega elektrit, kütet ega kaunistusi, oli kirik siiski niikaugel, et oma ülesannet võis täita.
Kristjan Luhamets,
Tartu Pauluse koguduse õpetaja