Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Urmas Viilma: olen asendamatu ainult oma pere jaoks

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Aega peab planeerima ning ajakavas peab olema kindel koht perekonna ja iseenda jaoks, kinnitab peapiiskop Urmas Viilma, kes meenutab lõppevat aastat tegusa ja palju toredaid sündmusi sisaldanud ajana.
Endel Apsalon

Aastalõpuintervjuus Eesti Kirikule sõnastab EELK peapiiskop Urmas Viilma oma soovi kirikurahvale ja laiemale üldsusele: võtkem aega! Kirikupea innustab leidma aega oma perekonna, aga ka iseenda jaoks. Meie ühiskonnas on liiga palju pingeid ja stressi, kurdab ta ja arvab, et olukorra muutmiseks saab iga inimene midagi ära teha. Et me tõttaks uuel aastal aeglasemalt …

Kohe on lõppemas kirikuaasta (intervjuu on tehtud advendi eel – L. R.), aga meie mõtted on juba aastavahetuses. Mida jääte meenutama Issanda aastast 2017?
Urmas Viilma: Teatud mõttes varjutavad kogu vaadet lõppevale aastale suured sündmused: reformatsioon 500 ja Eesi luterlik kirik 100. Nendega külgnevad tahes-tahtmata kõik ülejäänud ettevõtmised. Seega ongi mul raske, et mitte öelda võimatu eristada üksiksündmusi tervikust. Aastale tagasi vaadates tunnen, et kõik toimunu kannab eelnimetatud suursündmuste pitserit, on seotud vähemal või rohkemal määral.
Tervikust võib välja tõsta näiteks konverentsi „Konfliktist osaduseni“, mille korraldasime koos Eesti katoliku kirikuga ja mis sidus kristlikku osadusse meie luterlased ja katoliiklased. Sündmus jääb meelde iseseisva suurusena, aga samas on vaadeldav ka reformatsiooni teema-aasta ühe komponendina.

Aga ikkagi – mida tõstaksite lõppeva aasta sündmustikust esile?
Oleksin ebaõiglane, kui ei tooks esile naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva. Nädalapäevad tagasi möödus pool sajandit Laine Villenthali ordineerimisest. Ka see sündmus on usupuhastuse konteksti paigutuv – reformatsiooni tulemusel toimus vaimuliku ameti ümberhindamine nõnda, et selle kandmise õigus on enamikus luterlikes kirikutes laienenud ka naistele. See on kahtlemata üks reformatsiooni viljadest. Mõne meelest kibe vili, aga enamiku jaoks luterlikus maailmas siiski kirikule suureks õnnistuseks. Nii ka Eestis, kus oleme 50 aastaga harjunud nägema naist kirikuõpetaja rollis. On hea meel, et meil pole sellega kaasnenud teravaid vastandumisi ja võitlust, seda on võetud loomuliku protsessina.

Paljud jäävad meenutama teie üleskutset istutada reformatsiooni aastapäevaks õunapuu.
Jah, võib-olla pealtnäha tühine asi, aga mul on väga hea meel, et saime rohkem kui 500 (täpsemini 528 – L. R.) õunapuud mulda. Minu jaoks oli see emotsionaalselt tore ettevõtmine. Hea teada, et mu üleskutse õnnestus. Sedasorti kampaania algatamisel ei või ette teada, kuidas läheb, kas keegi üldse tuleb kaasa. Nüüd võib kinnitada, et läks mitte hästi, vaid väga hästi. On oluline, et seda tegid tavalised inimesed kogudustes. Võtta puu, istutada mulda ja teavitada sellest kirikuvalitsust – see oli jõukohane igale inimesele. Seda ei tehtud komisjonide, nõukogude või ekspertide ettevalmistusel.
Sellest õunapuust kujunes reformatsiooniaasta sümbol.

Kui märgiliseks osutus reformatsiooniaasta ühiskonnas laiemalt?
On olnud palju positiivseid üllatusi, mis veenavad, et ühiskonnas laiemalt tähistati reformatsiooni ümmargust aastapäeva. Olen kuulnud päris juhuslikult mitmesugustest kultuuriüritustest, mis toimusid reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise raames ja mida meie siit majast (konsistooriumist – L. R.) ei initsieerinud, millest me isegi pole midagi ette kuulnud. Konverentsid, kontserdid, näitused, esinemised, kohtumised – üritusi, mida lisaks kirikule on korraldanud eri institutsioonid, ei jõua kokku lugeda. Olen jälginud rahvusringhäälingu ja Tallinna TV saateid. On väga hea meel, et reformatsiooni aastapäev on aidanud kirikut ühiskonnas nähtavamaks muuta.

Nüüd on küsimus, kuidas saavutatut hoida.
Kuidas seda säilitada ning kuidas sellelt platvormilt edasi liikuda. See viib mõtted kiriku ambitsioonika deklaratsiooni juurde, mille võtsime kevadel vastu Tartus Eesti luteri kiriku 100. aastapäeva tähistaval kongressil. Selles me väljendame soovi rääkida kaasa ühiskonnas toimuvas. Samuti kinnitame, et soovime teatud teemade tõstatajad olla. Lihtne on lasta ennast mingitesse teemadesse tõmmata, palju keerukam on olla nende algataja. Hea näide selles seoses on tähelepanu pööramine perevägivalla probleemile ning oma panuse andmine sellega tegelemisse. See on koht, kus meie kirik ja üksikkogudused saaksid palju ära teha. Muutus algab suhtumisest. Tajumisest, et iga inimene saab muuta.

Oma ametiaja alguses peapiiskopina sõnastasite üleskutse tulla kristlastena „kapist välja“. Kuivõrd on leidnud see järgimist?
Kirjutasin sellest oma esimeses advendikõnes peapiiskopina. Arvan, et inimesed on praegu julgemad ennast kristlasena identifitseerima. Positiivne on selle juures, et ma pole märganud, et inimesi oleks selle tunnistuse järel hakatud kuidagi halvustama või sildistama. Ka avalikkuses tuntud inimesi. See peaks julgustama veel rohkem inimesi seda tegema – tunnistama, et oma identiteedilt olen kristlane.

Olete lõppeval aastal teinud palju välisvisiite. Kui hästi tunnete ennast EELK esindajana maailmas?
Tunnen ennast väga hästi. On neid, kes väidavad, et me ei peaks nii palju aega rahvusvahelisele tööle kulutama. Aga me ei ela ega taha elada suletud maailmas. Me ei soovi ennast kapseldada. Soovime olla kaasatud ja rääkida kaasa. See on meie valik ja mul on uhke tunnistada, et meid ei kutsuta üksnes viisakuse pärast. Püüame veelgi tõhustada kontakte Luterliku Maailmaliiduga ja Kirikute Maailmanõukoguga, Euroopa Kirikute Konverentsiga ja Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduskonnaga ning Porvoo osaduskonnaga.
Külastades suurkogusid tunnen, et meid vaadatakse kui avatud kirikut, kelle suhtumisega arvestatakse. Et oleme avatud dialoogile, aga hoiame oma põhimõtteid ning oleme valmis neid selgitama. Tundub, et paljuski vaadatakse meid kui sillaehitajaid. Selle rolli oleme saanud oma kirikliku meelsuse, aga ka oma geopoliitilise asukoha pärast. Meil on kontakt kõigi luterlike kirikutega, teeme koostööd nii lääne kui ida poole jäävate luterlastega. Ka oikumeenilises maailmas oleme selgelt pildil.

Kuivõrd on aidanud eestlaste kogukondade külastamised kaasa, et idee ühest üleilmsest Eesti luteri kirikust saaks lõplikult teoks?
See missioon on mulle väga oluline. Ma ei külasta eestlasi üle ilma kui Urmas Viilma, vaid ikka kui EELK peapiiskop. Minu visiitidel on sümbolväärtus. Tööpõld on veel suur ja palju on teha. Kui praegu seome ennast eelkõige selle rühmaga, kes põgenes Eestist seoses II maailmasõjaga, siis meie tähelepanu vajavad ka need eestlased, kes on Eestist lahkunud omal soovil ning kes tajuvad maailmakodanikena maailma globaalse ruumina. Me peame korraldama ka nende rahvuskaaslaste vaimuliku teenimise, kus iganes nad ka ei ela. Teeme siin head koostööd Eesti riigi esindustega, aga see koostöö ootab veel tõhustamist.

Millise sõnumi võtate lõppevast aastast isiklikus plaanis uude aastasse?
Väga selge sõnum on, et oma tervist peab hoidma, oma jõuvarudesse tuleb säästlikult suhtuda. Olen tajunud, et kui tööd on palju, pinge ja stress on suur, annab tervis sellest märku. Esialgu on kõik toimunud väga leebel moel, rohkem hoiataval kombel. Aga on siiski olnud mõned ehmatavad kogemused südame rütmihäirete näol. Olen küll saanud palju lohutavat tagasisidet ametivendadelt, kes ütlevad, et pole hullu, nemad elavadki sellise rütmihäirega iga päev. Siiski arvan, et nende tagasilöökide näol on tegemist selge sõnumiga – pean jälgima tervist.

Sõnumi sisuks on, et oma töökoormust tuleb vähendada?
Seda ma püüan. Sellepärast tegin ka sotsiaalmeediasse postituse, olles haiglas, et anda märku – ma pean võtma senisest rahulikumalt. Ehk saavad nüüd inimesed aru, et ma ei saa kõiki kutseid vastu võtta, et ma ei jõua kõikjale. Et iga kogudus või institutsioon, kes tahab peapiiskoppi oma üritusele, mõistaks, et ma mitte et ei taha, vaid alati ei saa tulla. Loodan väga, et mind mõistetakse, kui vastan kutsele, et mul on kattuv üritus või et pean sel ajal oma perega olema. Ära ütlema ei pea ma alati oma tervise, vaid teinekord ka pere pärast. Tundub, et pean selliseid signaale selgelt andma. Inimesed ei pruugi alati iseenesest mõista. Kui käin kahe jala peal, näol naeratus, siis ongi raske aru saada, et mul ei pruugi kõik tervisega hästi olla. Soovin, et inimesed ei pane pahaks ega võta isiklikult, kui peapiiskop ei austa nende üritust isikliku kohaletulekuga.

Kuivõrd mõistate inimlikku soovi, et üritus oleks peapiiskoplik?
Mõistan hästi ja tean, et see ongi inimlik. Kui tähistasime oma kiriku sajandat aastapäeva, eeldasime ka, et president tuleb kohale. Me oleksime olnud väga rõõmsad, aga olime ka selle üle väga rõõmsad, et president saatis oma tervituse. Ma ei tea, milline on presidendi töögraafik, aga kujutan ette, et see on palju tihedam peapiiskopi omast. President saab tõenäoliselt kõikidele vähegi suurematele üritustele kutse ja on mõistetav, et ta ei saa igale poole oma isikus kohale minna.

Kui peapiiskop ei saa minna, saab ehk piiskop või austab sündmust praost?
Kui mina aastate eest alustasin kirikutööd, oli vahel saavutuseks seegi, kui said praosti oma koguduse aastapäevale. Nüüd, mil meil on peale peapiiskopi ametis piiskopid, on loomulik, et töö toimub jagatult. Vahel saan kutse ja siis selgub, et tulemas on veel emeriitpeapiiskop, piiskop ja praost. Siis tekib küll küsimus, kas kohal peab olema kogu „kahurvägi“.
Ükski inimene pole lõpuni asendamatu. Asendamatud oleme ainult oma pere jaoks. Nii ka mina. Sõltub suuresti meeskonnast, kuidas töö saab jaotatud ja korraldatud.

Mõnikord peapiiskop aga ei ootagi kutset, vaid külastab koguduse vaimulikku omal algatusel?
Olen seda korduvalt öeldnud, et positiivselt laeb mind, kui saan kogudust külastada argipäeval. Nii nagu olen käinud kahe aasta jooksul 20 vaimulikul külas. Kohtumisi on olnud 17, kahel juhul külastasin vaimulikest abielupaari. Läbi nende kohtumiste olen saanud tasakaalustada avalikkuses esil olemist, esindades kirikut kogudustes, kus meie kirik igapäevaselt toimib. Need kohtumised on mulle tõesti suurt rõõmu valmistanud. Minu „andurid“ kogu aeg töötavad, võttes vastu signaale selle kohta, kuidas sujub elu kohapeal. Saan aru, kas mina ise või kirikuvalitsus jookseb mingite teemadega kiriku eest ära või liigume endiselt koos samas tempos jne. Just nendel kohtumistel saan vahetu tagasiside oma tööle, samuti saan rääkida kõige keerulisematest küsimustest avatult. Saan nelja silma all uurida, mis on vaimuliku rõõmud ja mured, aga ka ettepanekud peapiiskopile ja konsistooriumile.

Mida soovite peapiiskopina Eesti Kiriku lugejaskonnale jõulupühade eel ja aastavahetuse künnisel?
Ma ei taha mingeid loosungeid vahendada. Ei kirikule ega avalikkusele. Arvan, et olen piisavalt regulaarselt oma sõnumitega esil. Olen saanud sõna läbi aasta ja ei pea seda tegema ainult aasta lõpus.
Minu soov puudutab perekonda. See on sõnum kõigile. Puudutab eriti intensiivses elurütmis olevaid inimesi. Õhus on konflikte, närvilisust, pingeid. Ometi on meie kõigi võimuses olla rahu, tasakaalu ja lahenduste loojad. Selleks peame mõistma, et oleme asendamatud ainult oma pere jaoks. Kõiki muid ülesandeid saame delegeerida. Seda peaksime igaüks oma missiooni täites meeles pidama.
Räägin konkreetselt. Peaksime lausa kalendris broneerima aega pere jaoks. Samuti hetki iseendaga tegelemiseks, vaimulikuks sisekaemuseks.
Tean omast käest. Minu abikaasa Egle on Tallinna Toomkooli direktorina nagu minagi suure töökoormusega ning oleme tajunud, et perega koos olemise aega napib, kui me seda aega eraldi ei planeeri. Minu sõnum on: võtke aega pere jaoks.
Liina Raudvassar

Vabaduse teetähised 2017–2018. Üritusi EELKs
9.10.2016. Reformatsiooni juubeliaasta avajumalateenistus Tallinna Oleviste kirikus
25.–26.10.2016. Reformatsioonikongress „Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid“
8.4.2017. Peterburi Jaani kirikus tähistati 100 aasta möödumist Petrogradi meeleavaldustest Eestile autonoomia nõudmistega
12.4. Jumalateenistus Mihkli kirikus, millega tähistati Eestimaa ja Põhja-Liivimaa ühendamist
Kontserdisari „Üks kindel linn ja varjupaik“ Eesti kirikutes
26.–27.5. Vaba rahvakiriku 100. aastapäevale pühendatud kirikukongress Tartus „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1a)
9.–11.6. Saarte praostkonna kirikupäevad ja laulupidu
17.6. Vaimulik laulupidu Suure-Jaanis
28.6.–9.8. XXV Rapla kirikumuusika festival
3.–13.8. Tallinna XXXI rahvusvaheline orelifestival
20.–21.8. Koraalimaraton Haapsalus
7.–8.09. Naiste ordinatsiooni 50. aastapäevale pühendatud konverents
27.9. Oikumeeniline konverents „Konfliktist osaduseni“
13.10. Piiskopi aia avamine ja õunapuu istutamine
20.–22.10. Misjonikeskuse kirikupäevad Keilas
31.10. Reformatsiooni 500. aastapäeva jumalateenistus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Jumalateenistuse salvestust on võimalik vaadata: http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/varia/15640-2017-12-03-reformatsioon-500-jumalateenistus
16.–17.11. Konverents „Religioon, ühiskond ja riik“
Rändnäitus „Reformatsioon 500“ liigub mööda kogudusi, kirikuid, raamatukogusid, koole