Paavsti külaskäik võiks puudutada kõiki, kel on hing

Eesti Vabariigi juubeliaasta sügisel külastab Eestit paavst Franciscus, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio.

Argentinast pärit Jorge Mario Bergoglio (snd 17.12.1936 Buenos Aireses) valiti paavstiks 13. märtsil 2013. Temast sai 266. paavst ja ta on esimene paavst, kes on Ameerikas sündinud ja pärit lõunapoolkeralt. Paavsti eesseisva külaskäigu puhul andis Eesti Kirikule intervjuu Eesti katoliiklaste ülemkarjane piiskop Philippe Jourdan.

Novembris saime teate, et paavst Franciscus külastab septembris Eestit. Kuidas ettevalmistused edenevad?
Me veel ei tea, millal paavst täpselt Eestis on. Konkreetsed ettevalmistused seisavad selle taga. Esialgu oli jutt, et 16. ja 18. septembri vahel. Võimalik, et aeg muutub. Eelkõige püüame end hingeliselt ette valmistada. Paavstid ei tee turismireise. Põhieesmärk pole ka riigijuhtidega kohtuda Vatikani riigipeana. Paavst on eelkõige vaimulik, kes tahab kohtuda rahvaga. Paavsti visiidi mõte ja eesmärk on, et inimeste südames toimuks hingeline ärkamine.
Peapiiskop Urmas Viilma kohtus detsembris Roomas paavstiga, kes ütles talle, et peame palvetama selle visiidi õnnestumise eest. Fookus pole sellel, et lennuk jõuaks õigel ajal kohale jne, vaid et visiit hingeliselt õnnestuks. Johannes Paulus II ütles kord pärast ühte väga pikka ja väsitavat reisi, et kui nende kahe nädala jooksul ka ainult üks inimene on tänu sellele reisile pihil käinud, siis oli see väärt pingutust.

Kas on teada, milline saab olema paavsti päevakava? 1993. aastal toimus näiteks Raekoja platsil missa.
Päris selge on, et toimub suur missa, mis on kõikidele avatud. Kas see toimub just Raekoja platsil, seda ei saa veel öelda. See sõltub inimeste hulgast. Arutame praegu erinevaid variante, kaalumisel on ka Vabaduse väljak.
Johannes Paulus II visiidi ajal toimus ka oikumeeniline jumalateenistus Niguliste kirikus. Kas see sel korral just seal peetakse, ei tea, aga oikumeeniline teenistus toimub kindlasti. Kutsume kindlasti kõiki kirikute juhte. Püüame, et see oleks nii oikumeeniline kui võimalik. Paavsti osalemine Rootsis Lundis reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisel annab selleks palju häid mõtteid.
1993. aastal toimus ka paavsti kohtumine Eesti intellektuaalidega, katoliku preestritega ja Tallinna Peeter-Pauli koguduse liikmetega. Püüame ka midagi sarnast teha. Üks mõte on veel, et võiks toimuda kohtumine noortega.

See on mõistetav. On ju katoliku kirikus sel aastal välja kuulutatud noortele pühendatud aasta.
Soovime kindlasti teha noortepäeva enne paavsti visiiti ning et paavst siiski kasvõi lühidaltki kohtuks noortega. Paavst Franciscus on tuntud inimesena, kes väärtustab tööd abivajajatega, vaestega, pagulastega, probleemsete peredega. Tahaksime ka midagi korraldada, mis oleks sellega seotud.

Kuidas sünnib paavsti visiidi programm?
Pärast ametlikku visiidi kinnitust peaks Eestisse tulema Püha Tooli delegatsioon, kes valmistab paavsti visiiti ette. Nemad kohtuvad välisministeeriumiga ja teiste ametkondadega. Paratamatult peame kokku leppima nii Püha Tooliga kui ka Eesti Vabariigi valitsusega. Kuna paavst on ka riigipea, siis on kavas kohtumine presidendiga ja valitsuse liikmetega.

Vara oleks küsida, milline on paavsti sõnum Eesti rahvale, ent mida võime välja lugeda sellest, et nii kõrge vaimulik ametikandja tuleb väikesesse Eestisse?
Peame arvestama, et paavst ei ole käinud veel Prantsusmaal ega Hispaanias, mis on suured katoliiklikud riigid, kus teda oodatakse väga. Ta pole ka oma sünnimaal Argentinas käinud. Iga kord kui paavst kuhugi reisib, siis enne visiiti saadab Püha Tool kirja sellele riigile, kus ta avalikult kinnitab oma tulekut, ja sellega kaasneb tema visiidi põhisõnum. Millal see toimub, ei tea.
Miks ta just Eestisse tuleb? Eesti Vabariigi eelmine president, erinevad peaministrid ja valitsus on paavsti korduvalt kutsunud. Paavst on ka sageli ütelnud, et tahab külastada rahvaid, kes on palju kannatanud. Eesti rahvas on oma ajaloo jooksul palju läbi elanud ja sellest ka välja tulnud. Seetõttu ei tule paavst üksnes õpetust jagama, vaid ka ise õppima meie elust, ka usuelust. Siin inimesed peavad end usuleigeks rahvaks, aga usk on siiski uuesti sündinud ja kasvanud ka okupatsiooni ajal ja pärast seda.

Kas vastab tõele, et ka peapiiskop Urmas Viilma allkirjastas koos Teiega kutse paavstile külastada Eestit?
Idee tekkis pärast Lundis toimunud jumalateenistust reformatsiooni 500. aastapäeval. Mõtlesime, et see kooskutsumine võiks pakkuda paavstile huvi. See, et katoliiklased kutsuvad paavsti, on tavaline. Aga et ka Eesti luterlased ootavad teda, see tekitas kindlasti suurt huvi. Ei julge öelda, et just sellepärast ta otsustas tulla, aga see on olnud kindlasti üks tugev argument.

Kuidas oikumeeniline tasand avaldub?
Saan vaid öelda, et visiit on lühiajaline ehk kestab ühe päeva. Ka Eesti riik tahab oma osa. Anname endast parima. On erinevaid ettepanekuid esitatud, näiteks Tallinna vanalinnas Vene tänaval olev ikoonide muuseum on kutse esitanud. Kui paavst oleks Eestis terve nädala, siis oleks meil juba praegu programm täis.

Lundis ütles paavst Franciscus, et katoliiklased ja luterlased on üks perekond. Milles võiksid katoliiklased ja luterlased teineteist rikastada?
Sellele oleme ju terve möödunud aasta mõtelnud. Kindlasti saame teineteist rikastada. Luterlastel on suur armastus pühakirja vastu. See on midagi, mis rikastab ka meid. Peame alati õppima teistelt selles, milles nad on head.
Kristlastena muidugi ootame ja loodame, et oleksime kõik üks, nagu seda meie Issand Jee­sus Kristus ise on ütelnud. Kristlaste ühtsus – see on midagi, mida soovime ja mille poole liigume. Kas see on Jumala tahe, et see ühtsus ka nähtaval viisil saavutatakse, ning millal ja kuidas see toimub, seda teab vaid Jumal. Arvan, et ka see on olnud paavsti sõnum. Millisel viisil see tuleb, on Jumala saladus. Sellest loobuda me ei saa.

Ristimises on meil ühtsus, ka ristivanemaid tunnustame vastastikku.
Jah, ristimist tunnustame. Ka abielusid, mis on luterlikus kirikus sõlmitud. Kui luteri kirik on kahe vaba inimese abielu soovi kinnitanud, siis katoliku kirik võtab seda kui sakramenti.
Teiste sakramentidega on pikk teekond veel ees, ent need on asjad, millest peab rääkima. Palju on vaja rääkida armulauast ja vaimuliku seisuse sakramendist. Viimane on tegelikult juur, millest asjad sõltuvad suuresti.

Katoliku kirikus tõstatub aeg-ajalt arutelu, kas abielus mehed võiksid saada preestriks.
Ma ei usu, et preestrite abielutuse osas tuleb suuri muudatusi, kuigi on alati olnud erandeid, nagu näeme idariituse katoliku preestrite puhul, kes sageli on abielus. Reeglina katoliku kirik on esimestest sajanditest peale palunud, et preestrid elaksid abielutuses, mis on märk preestri ühtsusest Kirikuga.
Naiste ordineerimise vastu olemisel on teine põhjus. Keegi ei eita, et naised saaksid täita palju ülesandeid, mis on koguduse juhtimisega seotud, aga preester olemine on katoliku kirikus pühitsus, sakrament, mida me oleme saanud otse Kristuselt apostlite kaudu vastavalt kiriku traditsioonile. See on see, mida apostellik suktsessioon tähendab. Kirik ei anna endale õigust seda pühitsust edasi anda muul viisil kui see, mida Kristus ise on meile näidanud. Ta andis selle pühitsuse oma apostlitele, ja ainult neile.

Kas olete rahul sellega, kuidas meie piirkonna ristiusustamist on ajaloos kajastatud? Kas see narratiiv on pädev?
See sõltub, millest räägime. Kas olen rahul, kui öeldakse, et ristiusustamine toimus üksnes tule ja mõõgaga? Ei ole väga rahul. Ajaloolased peavad seda rohkem uurima, mina ei ole ajaloolane. Mulle tundub, et viimastel kümnenditel on enam teadvustatud, et ristiusk jõudis Eestisse juba enne ristisõda, enne vallutamist. On ju leitud siin valmistatud risti kujusid, mis pärinevad 10. ja 11. sajandist. Seetõttu arvan, et ristiusustamise lugu on midagi sellist, mida peaks uuesti läbi uurima.
Teisest küljest on selge, et ristisõjas kasutati religioosseid argumente, et õigustada selle piirkonna vallutamist. See on olnud religiooni ärakasutamine. Sellest saadi juba keskajal väga hästi aru. See pole mõte, milleni oleks alles tänapäeval jõutud.
Üks mu sõber saatis kord teksti, kus 1415. aasta Konstanzi kirikukogul Krakówi teoloogiaprofessorid mõistsid hukka selle, mida saksa rüütlid olid teinud Baltikumis: varastanud nende rahvaste varasid, öeldes, et nad toovad ristiusku. See on olnud alati kiriku õpetus, et eesmärk ei pühitse abinõud. Õilsa eesmärgi nimel sa ei saa teha tegusid, mis on objektiivselt valeteod. Kui palju neid valesid tegusid reaalsuses on olnud – see on see, mida ajaloolased peaksid uurima.

Palju on viimastel aastatel andeks palutud.
See on kindlasti üks teema, mille peale olen mõelnud. Oleme visiidi ettevalmistamise alguses. On selge, et kirik ja kristlased peaksid andeks paluma selle eest, mida nad on valesti teinud. See tähendab ka ajaloolist ausust, et oleks faktid, mitte loosungid. Ajalugu on olnud sageli ka relv.

Katoliku kirik on toonud Eestisse ka palju head, isa Vello Salo on selle teadvustamiseks suure panuse andnud.
Jah. Loodame, et see visiit annab võimaluse vaadata ajalugu ka veidi teise pilguga.

Kuidas läheb katoliku kirikul Eestis?
Kirik on siin väike. Eestimaa on jagatud kaheksaks koguduseks ladina riituse järgi, üks kogudus tegutseb idariituse järgi. Meil on mõned kloostrid. Pirita kloostrit tuntakse vast enim. Põhja-Tallinnas teenivad ema Teresa õed, kes teevad olulist tööd väga vaeste inimestega. Tartus on katoliku kooliga seotud Tšehhist pärit õed. Veel on kaks väikest kloostrit: Ahtmes ja Narvas. Seal on õed Poolast, nad on felitsiaanid.
Katoliiklasi on praegu Eestis kuue ja seitsme tuhande vahel. Rahvaloenduse number oli väiksem, kuna seal lapsi ei loetud. Inimene liitub ju ristimisel kirikuga. Umbes pooled on eestlased, teine pool on vene keelt kõnelevad inimesed.
Tallinn on muutunud viimaste aastate jooksul rahvusvahelisemaks ja siin on hakanud kasvama ka välismaalaste kogudus. Peame neidki aitama.

Kui palju on vaimulikke? On kuulda, et tegutsema on hakanud vaimulike seminar.
Praegu on 15 vaimulikku. Eestlane neist on vaid isa Vello. On neid, kes pole eestlased, ent on Eestis sündinud. Väljapool Eestit on ka paar eestlasest preestrit: Rein Õunapuu Saksamaal ja Ain Leetmaa Kanadas. Erinevatel põhjustel on nad praegu Eestist ära.
Seminar, kuhu kuulub praegu kuus noormeest ja üks preester, tegutseb Tallinnas Haa­bersti linnaosas. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis aprillist peaksid nad kolima majja Kadri­orus, kus enne tegutses apostellik nuntsiatuur.
Preestriks saamiseks on vaja vähemasti viis aastat õppida teoloogiat ja filosoofiat. Oluline on ka elamine kloostrisarnases asutuses. Seminar on väga oluline. Kui on võimalik näha noori inimesi oma elu Jumalale andmas, siis aitab see ka teistel oma kutsumust ära tunda. Noormehed on praegu Leedust ja Valgevenest, eestlasi pole. Olen kindel, et ühel hetkel tuleb ka eestlasi, peame ootama, et uus põlvkond kasvaks. Kunagi oli tingimus preestriks saamisel, et vanemad oleksid katoliiklased. See pole enam kriteerium.

Kuidas toimub õppetöö?
On kokkulepe Šveitsi Lugano ülikooli usuteaduskonnaga. Noormehed saavad seal meie kirikule spetsiifilisi distsipliine õppida. Näiteks Tartu ülikooli usuteaduskonna õppekavast võiks kuulata kursusi, mis puudutavad pühakirja. Ent kogu sakramentaalne teoloogia, mis on hästi tähtis katoliku preestri jaoks, see tuleb mujalt.

Jagage peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsessi ettevalmistusi.
Peapiiskop Profittlich oli viimane katoliku piiskop enne II maailmasõda ja enne mind. Ta arreteeriti 1941. aastal ja kuus kuud hiljem suri Kirovi koonduslaagris. Selles laagris suri 85% vangidest, enamasti külmast.
Enne õndsakskuulutamise protsessi on vaja uurida ajaloolisi andmeid. Ei saa lähtuda sellest, mida inimesed arvavad ja mõtlevad, mäletavad. Tuleb läbi vaadata kõik see, mida ta on kirjutanud, ja tõestada selle kaudu, et ta elas viimse hetkeni usus, lootuses ja armastuses. Isegi vangistuses olles. Et ta oli püha mees ja tegi palju tööd, see on selge.
Meil on praegu koos kõik materjalid, mis on üldse võimalik leida tema kohta. Saadame need Rooma ja seal langetatakse otsus. See võib võtta aega aastaid, sest sellega on seotud kiriku autoriteet ja seetõttu on protsess nii põhjalik.

Oleme rääkinud, et katoliiklased ja luterlased on üks perekond. Praegu on käigus kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise projekt. On plaanis korraldada ristivanemlust puudutavate lugude kogumine. Lood kõnetavad. Lood inspireerivad. Kas katoliku kirik tuleb mõttega kaasa?
Arvan, et see on väga hea mõte. Ristivanemate lugusid on meil palju. On inimesi, kel on tohutult palju ristilapsi, sest nõukogude ajal ei olnud kuskilt ristiinimesi võtta ja seetõttu on mulle üks inimene öelnud, et tal on näiteks 24 ristilast. Ta palvetab nimeliselt iga päev kõikide eest.
Elame ajal, mil tunnistamine on oluline. Paavst Johannes Paulus II ütles kord, et kaasaegne inimene tahab Kristusest kuulmise asemel näha teda teiste inimeste eludes.

Soovite midagi lisada?
Kui paavst kuhugi tuleb, siis ta tahab kohtuda kogu rahvaga. Ka nendega, kes ei pea end kristlaseks, ka nemad on paavsti südames. Paavst vaatab kõiki inimesi kui oma lapsi. Näiteks käis paavst Franciscus hiljuti Birmas ja Bangladeshis. Seal oli keeruline olukord, kus budistid tapsid muhameedlasi. Mõned ei mõistnud, et kuidas paavst sellega seotud on. Tõsi, Franciscus pole ei muhameedlane ega budist, aga ta on paavst, kes hoolib kõikidest inimestest. Väga loodan, et paavst saab ühel või teisel viisil ka Eestis kohtuda kogu rahvaga, et tuua tähelepanu hingeelule. Tema külaskäik võiks puudutada kõiki, kel on hing.
Kätlin Liimets

Katoliku kirik valmistub paavsti visiidiks
Septembris külastab Rooma paavst Franciscus Eestit
Paavst on sündinud 17.12.1936 Buenos Aireses Argentinas
Kodanikunimi Jorge Mario Bergoglio
Paavstiks valiti 13. märtsil 2013
1993. aastal külastas Eestit paavst Johannes Paulus II
Eesti katoliiklaste ülemkarjane on piiskop Philippe Jourdan
Katoliiklasi on Eestis 6000–7000
Tegutseb 9 kogudust
Teenib 15 vaimulikku