Vajalik käsiraamat ajaloohuvilisele

Tartu ülikooli kirikuloo professori Riho Altnurme koostatud ja 21 autori kaastööd sisaldava kõrgkooliõpiku „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ ilmumine on kahtlemata suursündmus nii kirikule kui akadeemilisele perele. Siinkohal aga sooviksin paari sõnaga esile tuua, miks ka tavalugejal oleks põhjust seda endale soetada.
Esmalt tasub esile tõsta uudisteose haaret ja kõikehõlmavust. Üksikküsimustel pikemalt ei peatuta, kuid kõik olulised teemad, sündmused, isikud ning mõisted on esile toodud. Tänapäeva kahe suurkiriku ajaloo kõrval leiavad käsitlemist ka teised konfessioonid, mittekristlikud religioonid, mineviku rahvausund ning nüüdisaja individuaalne religioossus.
Teose peamine voorus ongi võimalus saada kiiret süstemaatilist ülevaadet mõne ajastu või konfessiooni mineviku kohta ning ka viiteid edasiseks lugemiseks. Samuti kulub raamat marjaks ära faktide kontrollimisel ja lisateabe otsimisel mõne huvitava üksikasja kohta. Tuleb siiski mainida, et lisaks bibliograafiale ja kronoloogiale leidub raamatu lõpus isikuregister, kuid kohanimede või mõistete leidmine on kahjuks keerukam.
Õieti ongi tegemist pigem käsiraamatu kui õpikuga. Tõepoolest, selle järjest lugemine võib rohke faktilise materjali tõttu osutuda vist sama vaevaliseks kui Vana Testamendi seadustesse ja sugupuudesse süüvimine. Samas ei olegi see aga ühekordseks läbilugemiseks mõeldud raamat, vaid väärib pigem alalist kohta raamaturiiulis „Eesti entsüklopeedia“ ja teiste teatmeteoste kõrval.
Teiseks on hea raamatu mõõdupuuks tänapäeval see, et sealt saab rohkem ja usaldusväärsemat informatsiooni kui Vikipeediast. Just seda võib öelda ka uue kirikuloo kohta. Tavalugeja jaoks lisab teosele autoriteeti asjaolu, et väljaandjaks on Tartu ülikooli kirjastus ning autoriteks oma ala tunnustatud asjatundjad. Muidugi on nii põhjaliku ja mitmekesise teose puhul ilmselt paratamatu ka mõningate küsitavuste ja faktivigade sisselipsamine, ent selle kohta võime loodetavasti peagi lugeda teaduslikest retsensioonidest.
Kolmandaks väärib esiletõstmist, et Eesti kirikulugu puudutavaid asjalikke, ent peamiselt laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuid polegi seni kuigi palju ilmunud. Viimastel aastakümnetel on küll kaitstud  doktoritöid nii Eesti kui välismaistelt autoritelt, kuid nende järeldused pole laiema avalikkuse ette jõudnud. Eelmised Eesti kirikuloo üldkäsitlused pärinevad aga Teise maailmasõja eelsest ajast ning nagu uut raamatut sirvides kiiresti selgeks saab, on ka kunagi kooli ajalootundides enam-vähem kindla tõena õpetatud seisukohti viimasel ajal ümber hinnatud. Niisiis on lõpuks ometi täidetud kirikuloo alases kirjanduses väga oluline lünk.
See ei tähenda siiski, et teisi populaarteaduslikke kirikuloo raamatuid nüüd enam vaja ei olekski. Pigem kuluks just ära ka mõni lühem kokkuvõte Oxfordi ülikooli kirjastuse „põgusate sissejuhatuste“ laadis. Sedalaadi raamatut loeksid hea meelega oma silmaringi laiendamiseks ka need koguduseliikmed, kes eriti suured ajaloohuvilised ei ole. „Eesti kiriku- ja religiooniloo“ maht võib neid aga heidutada ning pealegi pole mitte kõik selle autorid pööranud erilist tähelepanu ajaloolise ja üldkirikuloolise tausta tutvustamisele. Paistab seega, et silmas on peetud keskmisest veidi suuremate religiooni- ja ajalooteadmistega tavalugejaid.
Lõpuks jääb veel üle lisada, et väga teretulnud on alati  meie kirikuloolaste leheartiklid või populaarsed lühikäsitlused, mis tänapäeva kirikuelu probleemide ajaloolist tausta tutvustavad. Usun, et sellel on  positiivne mõju kirikusisese avaliku debati kvaliteedile.
Kuuldavasti ongi lähiaastatel oodata veel mitme laiemale lugejaskonnale mõeldud Eesti kirikulugu puudutava raamatu väljaandmist. Loodetavasti täiendavad need kenasti kõneksolnud kirikuloo üldkäsitlust, millel on eeldusi leida palju tänulikke lugejaid ning ennekõike sagedasi sirvijaid.
Rain Soosaar