Jumalariigis räägitakse armastuse tööst

Nagu EELKs tavaks, tunnustati ka tänavu esimesel nelipühal Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus toimunud autasustamisürituse käigus nii oma töötegijaid kui teisigi, kes andnud kaaluka panuse kiriku heakäekäigu heaks.

Tänavu otsustas konsistoorium välja anda kaheksa koostöömedalit, üheksa III järgu Teeneteristi ja 37 aukirja. Peale selle tänati peakiriku võlvide all aasta töötegijateks valitud inimesi ning anti välja 2017. aasta meediapreemia ja autasu aasta ürituse korraldamise eest. Autasustatute täpse nimekirja leiab lugeja eelmise nädala Eesti Kirikust.

Üleilmne ja rahvuslik
Autasustamisele eelnes pidulik tänujumalateenistus, kus teenisid kaasa peapiiskop Urmas Viil­ma, kantsler Andrus Mõttus ja toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru. Muusikat tegid Kose kiriku pasunakoor ning sel aastal ka ise EELK aukirja pälvinud Kaarli koguduse naiskoor.
Kiriku poolt kõnega esinenud peapiiskop Viilma sidus autasustamise päevakohase vaimuliku sõnumiga. Tema sõnul kaotas nelipühisündmus piirid ühelt poolt taeva ja maa ning teiselt poolt ka maapealsete rahvaste vahelt. Kui meil Eestiski elavad eri keelt rääkivad inimesed Viilma sõnul küll kõrvuti, aga mitte koos, siis Jumalal maiste keelte seas lemmikut ei ole. Jumalariigi riigikeeleks on nimelt armastuse keel ning just selles kõnelemise eest väärivadki tema sõnul ka tänavused tunnustatavad esiletõstmist.
Tänavuses autasustatavate nimekirjas leidub tõepoolest lisaks eestlastele neidki, kelle kodune keel on näiteks saksa, vene või soome keel. Ning lisaks oli mullu määratud EELK Teeneteristi tulnud vastu võtma ka prantslasest roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.
Ehkki EELK on osa ülemaailmsest kristlaste kogukonnast, on ta teisalt siiski ajalooliselt seotud eelkõige just eesti keele- ja kultuuriruumiga. Sellele aspektile juhtis tunnustatavate poolses tänukõnes tähelepanu kirjandusteadlane Rein Veidemann, kelle sõnul on meie luteri kiriku ülesandeks tegelda niihästi Jumala inimesekssaamise müsteeriumiga kui ka küsimusega, mida tähendab olla eestlane.

Meeldejääv sündmus
Üldse oli tunnustatavate seas tänavugi üsna erinevaid inimesi, alates tuntud poliitikutest ja teistest avaliku elu tegelastest kuni väikeste maakoguduste teenekate kaastöölisteni välja. Seekord oli põhjust teiste seas meeles pidada neidki, kes aitasid kaasa mulluse EELK 100. aastapäeva ja reformatsiooni juubeli tähistamisele. Suurem osa autasustatuist leidis siiski tunnustust pikemaajaliste teenete eest. Seetõttu pole ime, et nende seas oli küllaltki palju hallipäiseid inimesi, ent teisalt ei puudunud ka kiriku töötegijate noorem põlvkond.
Loodetavasti oli tänuüritus meeldejääv sündmus neile kõigile. Lisaks aumärgile või aukirjale rõhutas kiriku tunnustust tehtud töö eest ju ka pidulik õhkkond ning peapiiskopi käepigistus. Samuti võis tähele panna, et mitmeid autasustatavaid oli tulnud õnnitlema kodukoguduse vaimulik või teisi sõpru-tuttavaid. Tseremooniale järgnenud kohvilaua ajal oli aga kuulda, et muu hulgas tehti juttu ka kirikuelu päevaprobleemidest ja edasistest koostööplaanidest. Niisiis oli ühtlasi tegemist kiriku töötegijaid integreeriva üritusega.
Kahju oli aga sellest, et päris suur hulk tunnustatuist jäi tänuüritusest eemale. Küllap polnud paljudel inimestel lihtsalt võimalik kohale sõita, sest suur osa neist elab Tallinnast üsna kaugel. Jääb üle loota, et ka edaspidised kohapealsed autasude üleandmised toimuvad viisil, mis tunnustatavatele rõõmu valmistavad ja nende teeneid väärilisel viisil esile tõstavad. Ning eelkõige seda, et kirikus edaspidi armastuse keele kõnelejaid veelgi rohkem oleks ja nende panust avalikkus hinnata oskaks.
Rain Soosaar