Hageris püsib vennastekoguduse pärand

Ka tänavune, 15. ja 16. septembril peetud Hageri palvemaja aastapäev tõi kohale rohkesti rahvast.

Tipphetkil võis osalenuid olla saja ligi. Enamik neist näis olevat vennastekoguduse kogukonna liikmed, ent silma hakkas ka ajaloolasi ning arvukalt EELK vaimulikke.
Eriline oli, et sel korral möödus palvemaja arvatavast rajamisest kakssada aastat. Juubeli väärikaks tähistamiseks korraldati esinduslik vennastekoguduse temaatikale pühendatud konverents. Selle avamisel rõhutas Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu, et mineviku kõrval on oluline rääkida ka olevikust ja tulevikust. Sellest ka konverentsi provokatiivne pealkiri „Vennastekogudus – kellele ja miks?“.

Minevikust ja tulevikust
Teemale läheneti üpris erinevate nurkade alt. Tartu ülikooli ajaloodotsent Andres Andresen puudutas näiteks vennastekoguduse panust mitte ainult usuelu, vaid ka kirja- ja laulukultuuri ning ühistegevuse edendajana. EELK õpetaja ja Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer lähtus oma ettekandes seevastu rahvausundi uurija ja vaimuliku vaatenurgast. Näitleja ja lavastaja Anne Türn­pu jällegi tugines vennastekoguduse pärandist kõneldes lapsepõlvekogemustele, kirjandusmuuseumis tehtud uurimistööle ning oma tegevusele teatrialal.
Kajastamist leidsid ka nüüdisaja probleemid. Nii kõneles Saksa vennastekoguduse piiskop Friedrich Waas Herrn­hutist vennastekoguduse tegevusest mujal maailmas, Hageri vennastekoguduse rüpes üles kasvanud praegune Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere aga usaldusest tänapäeva ühiskonnas.
Eriti huvitavaks kujunes ettekannetele järgnenud diskussioon, millest võtsid lisaks ettekannete pidajatele osa piiskop Joel Luhamets ja Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots. Kirikuloolasest väitlusjuhi Priit Rohtmetsa ning publiku poolt esitatud küsimuste toel õnnestus ettekannetes kõlanud üsna erinevad mõttelõngad ühte põimida.
Elevust tekitas seejuures küsimus, kuivõrd vennastekogudusel tulevikku on. Mõne osaleja meelest olevat ta oma ajaloolise rolli õieti juba täitnud, mis nähtub sellest, et paljud palvemajad kipuvad tühjaks jääma. Sellega tulevat lihtsalt leppida. Oluline on, et kirik inimesi elavale usule tooks, aga mitte see, millise traditsiooni või institutsiooni vahendusel see aset leiab.
Anne Türnpu imestas seepeale, et tema tulnud enda meelest sünnipäeva tähistama, kuid sattunud matustele. Võivat ju ka tulevikus leiduda inimesi, kelle jaoks just vennastekoguduse pärand võib saada ukseks usumaailma, mistõttu tasub vaeva näha selle säilimise nimel.

Pärandi püsimise lootus
Pärast konverentsi jätkus aastapäeva tähistamine laupäevaõhtuse ja pühapäevahommikuse piiblitunniga, mille viisid läbi vastavalt kohalik vanem vend Arne Mänd ja piiskop Joel Luhamets. Viimane jutlustas ka Hageri kirikus toimunud jumalateenistusel. Lõpetuseks siirduti taas palvemajja, kus toimus kuulutustund.
Seal tõid tervitusi Kohila vallavanem Heiki Hepner, külalised Saksamaalt ja Soomest, naaberpalvemajade vennad, aga ka kristliku Kohila mõisakooli ning kohalike õigeusu ja baptistikoguduste esindajad. Kaasa teenisid EELK Hageri koguduse muusikakollektiivid. Igavikku lahkunud palvemaja vanemate mälestamisele järgnes peavanem Haamri lõpukõne.
Seegi kord tõi aastapäeva tähistamine palvemaja saali rahvast täis. Sellele tähelepanu juhtides rõhutasid nii piiskop Waas kui õpetaja Ots, et vähemasti Hageri puhul ei näi jutud vennastekoguduse väljasuremisest küll paika pidavat.
Tõsi, silma jäi, et suurema ja aktiivsema osa kokkutulnuist moodustasid siiski üsna väärikas eas inimesed. Teisalt oli osavõtjate seas ka omajagu noori koos lastega. Seetõttu näib olevat lootust, et osa Eesti vennastekoguduse rikkalikust vaimulikust ja kultuuripärandist säilib tõepoolest ka tulevastele põlvkondadele.
Et see teoks saaks, on vaja hoolt kanda aga ka palvemajade säilimise eest. Aastapäeva tähistamisel tuli nimelt korduvalt jutuks seegi, et Hageri palvemaja remondi lõpuleviimiseks vajatakse hädasti heatahtlike annetajate toetust.
Rain Soosaar

Hageri vennastekoguduse palvemaja
Asub Hageri aleviku piirist 500 meetrit Kernu pool.
Eesti mandriosa vanimaid säilinud palvemajasid.
Ehitatud arvatavasti 1818 (teistel andmetel 1811 või 1820).
2/3 hoonest hõlmab suur palvesaal. Lisaks asub hoones väiksem saal ja kaks kambrit.
Allikas: muinsuskaitseamet