Priit Herodes: vapp olgu lihtne ja selge nagu liiklusmärk

„Vapp on oma kandja nähtavaks muudetud nimi, tema identiteedi avaldaja. Nagu meie sõnaline nimi ütleb midagi meie kohta, nii ka see märk, mille all me esineme,“ selgitab Eesti juhtiv heraldik Priit Herodes vapi olemust.

Herodes ütleb, et vapindusega tegelemine eeldab suurt huvi ja südame ning mõtetega pühendumist.
Tema loodud esimene laia kasutusse läinud heraldiline sümbol on 2. juunil 1988. aastal kinnitatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi vapp. Samal aastal kavandas ta ka Eesti Kristliku Liidu vapi, 1990. aastal Kristlaste Päeva sümboli. Esimene kogudus, millele ta vapi ja lipu, samuti teenetemärgi tegi, oli tema enda kodukogudus Tallinna Püha Vaimu kogudus. Nüüdseks on ta loonud paljude teistegi EELK koguduste, samuti Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku heraldilised sümbolid. Vappe, lippe ja aumärke on ta kavandanud ka teistele konfessioonidele. Lisaks on Priit Herodes 1995. aastal asutatud Maarjamaa Risti teenetemärgi autor, tema kavandas ka teema-aasta „Maarjamaa 800“ sümboli.
Sageli tehakse mitmesugusteks sündmusteks lippe, märke, embleeme jm. Herodese sõnul on tihti mõttekam mitte hakata iga kord uut asja leiutama, vaid kasutada heraldilist sümbolit. Vapi eeliseks on see, et ta on kasutatav väga mitmel moel: nii lippude, vimplite, rinna- ja teenetemärkide, mitmesuguste trükiste ja palju muu kujunduseks. Hea näitena toob ta Tallinna Rootsi-Mihkli ja Tori Püha Jüri koguduse, samuti Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi ja Tallinna toomkooli, kus oma heraldilisi sümboleid väga laialdaselt kasutatakse.

Kindlad reeglid
Kust alustada ja mida teha, kui kogudus soovib oma sümboolikat? „Enamasti on kogudus kellelegi või millelegi pühendatud. Lähtuda saab siis koguduse või paiga nimest. Vapp peab sisaldama kõige olulisemat ja iseloomustavamat teavet oma valdaja kohta. Vappi ei tohi sümbolitega üle koormata. Nii nagu kirjandusõpetajad on öelnud, et mõtetel peab olema lahe ja sõnadel kitsas, nii ka heraldiliste sümbolite puhul ei ole kavand täiuslik siis, kui sinna mitte midagi enam ei mahu, vaid siis, kui me ei saa sealt enam mitte midagi ära võtta, ilma et see oma tähenduse kaotaks,“ toob Herodes välja heraldika ühe põhitõe.
Staažikas heraldik soovitab mitte alustada vapi loomist joonistamisest, sest siis sarnaneks see jalaga, mis tahaks hakata astuma ilma inimeseta. Nagu pühakirjas, algab ka vapi loomisel kõik sõnast. Kui on otsustatud, mida soovitakse kujutada ja millega seda tähistada, alustatakse vapi heraldilise kirjelduse koostamisest. Selles määratakse kindlaks vapi värvused ja pinnajaotused, kasutatavad kujundid ning nende asendid. Alles siis saab asuda joonistama.
Vapi valdajat iseloomustavate tunnuste kujundamisel tuleb arvestada, et vappi saaks reprodutseerida kirjelduse põhjal, ilma pildimaterjalita. Vapikujund peab esitama teatud mõistet kõige üldisemalt, mitte kujutama konkreetset objekti. Üht mõistet ei ole õige sümboliseerida kahe või enama kujundiga, kui aga õnnestub ühe kujundiga tähistada mitut mõistet, tugevdab see vapi mõju.

Heraldilised värvused
Vappidel kasutatakse ainult heraldilisi värvusi. Põhilisteks nendest on metallid kuld ja hõbe (asendusvärvused vastavalt kollane ja valge) ning emailid punane, sinine, must ja roheline. Heraldilised värvused on kirkad ja puhtad, värvitoone põhimõtteliselt ei eristata. Vapi kavandamisel tuleks ideaalina kasutada ainult kahte värvust, millest üks peab olema metall. Värvuste suurem hulk vajab tõhusat põhjendust. Heraldika värvusseaduse kohaselt ei saa reeglina asetada üht metalli teise metalli peale või kõrvale ega üht emaili teise emaili peale või kõrvale.
„Vapid on nagu liiklusmärgid, millele ei panda ka igasuguseid värve,“ toonitab Herodes. „Algselt oli vapi eesmärk tunda ära teisi ja olla ise tuntav, et näha, keda karta, ja lasta oma tegudel silma paista.“

Vappide tulek
Vapid sündisid 12. sajandi esimesel poolel Euroopas järsult suurenenud vajaduse tõttu keele- ja rahvuspiire ületava märksüsteemi järele. Näiteks võimaldasid kaugele nähtavad ja meeldejäävad kilbimärgised toonastel üleni turvisega kaetud sõdalastel lahingus või turniiril juba kaugelt üksteist ära tunda.
Eesti alad hõlmati ühtsesse Euroopa kultuuri- ja õigusruumi just heraldika laialdase leviku ajal, 13. aastasaja alguses. Eesti- ja Liivimaa 1215. aastal jumalaemale pühitsenud paavst Innocentius III (pontifikaadi aastad 1198 – 1216) on tuntud ka selle poolest, et esimese paavstina kasutas ta isiklikku vappi. Järgnenud sajandid Taani kuningriigi, Liivi ordu, Rootsi kuningriigi, Vene impeeriumi ning mõningatel ajahetkedel ja paikades ka teiste maaisandate võimu all kujundasid Eestimaal rikkaliku heraldilise pärandvara.
Uus etapp saabus 1918. aastal, mil äsja sündinud Eesti Vabariik asus looma ja edendama omi riiklikke sümboleid. Nagu ikka ajaloo murrangulistel aegadel, tehti seda kohati suure revolutsioonilise õhinaga, mis tekitas mõnikord pikki ja asjatuid vaidlusi. Aja jooksul suudeti heraldika vallas siiski palju ära teha, kuid 1940. aastal alanud okupatsiooniperioodil püüti kõiki varasemaid sümboleid rahva mälust kustutada.

Heraldika taassünd
Heraldiline renessanss Eestis algas 12. detsembril 1987. a asutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi vapikonkursist, mille võitis Priit Herodese kavand. See on teadaolevalt esimene ametlikult kinnitatud ja avalikult kasutatav sümbol, millel on taas kasutusel Eesti rahvusvärvid. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega kaasnes kohene suur vajadus riigi institutsioonide sümbolite taastamiseks või loomiseks. Elu ise sundis selle teemaga tegelema.
Esimesena said iseseisvuse taastanud Eestis riikliku kinnituse Rae valla, seejärel Tallinna Lasnamäe ja Pirita linnaosa, Jõelähtme, Padise ja Avinurme valla sümbolid. Haldusreformieelsest ajast on 75 omavalitsuse vapid Priit Herodese kavandatud. Nüüdseks on nendest mitmed valdade ühinemise käigus paraku kadunud. Uute omavalitsuste sümboolikaotsingutele saab Herodes riigikantselei heraldika ekspertkomisjoni esimehena vaid nõustajana abi anda, ainult kolmele ühinenud omavalitsusele on ta varasemalt vapi ja lipu kavandanud. Priit Herodes on kavandanud vappe, lippe, aumärke ja muid sümboleid paljudele Kaitseliidu, kaitseväe, päästeameti; politsei ja piirivalve ning muude institutsioonide üksustele ja ametitele.
Samuti kodanikuühendustele, õppeasutustele, erinevate uskkondade kirikutele, usujuhtidele ja kogudustele. Eesti Vabariigi 75. aastapäeva auks ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi viienda sünnipäeva tähistamiseks korraldatud heraldikanäituse avamisel anti üle ka esimesed kodanikuvapi tunnistused. Sellest möödunud veerandsajandi jooksul on oma peret ühendava sümboli saanud paljud Eestimaa väärikad inimesed.Alates 1992. aasta detsembrikuus Tallinnas toimunud esimesest heraldikanäitusest on Priit Herodes korraldanud arvukaid näitusi nii kodus kui kaugemal.

Tunnustust vääriv
Heraldiku, muinsuskaitsja ja kaitseliitlase töö on leidnud rohket tunnustust. Juba 1997. aastal määrasid Soome Eesti-Ühenduste Liit ja Soome-Eesti Kaubandusühendus talle Soome Silla Ehitaja preemia. Priit Herodes on Tallinna aukodanik, president Lennart Merilt saadud Valgetähe ordeni kavaler. Teda on autasustatud ka paljude muude aumärkidega, sealhulgas 2007. aastal EELK III järgu Teeneteristiga. Priit Herodes on Robert de Caluwé rahvusvahelise heraldikaauhinna teeneteristi kavaler ja kapiitli liige.
Tänavu suvel määras Stockholmi kuningliku raamatukogu hallatav Arvid Berghmani heraldikafond Rootsi, Taani, Norra ja Soome esindajatest koosneva auhinnakomitee ettepanekul Priit Herodesele Arvid Berghmani heraldikaautasu. Seda autasu, mis koosneb diplomist ja hõbeplaadist, määratakse iga kahe aasta järel.
Herodes tõdeb, et kolleegide tunnustuse teeb talle eriti väärtuslikuks see, et eelmisena sai selle autasu Soome heraldikateaduse suurkuju Kimmo Kara.
Tiiu Pikkur