Mida jõulud meile räägivad?

Jõulud on kõige armastatumad pühad. Seejuures ei ole jõulud mitte kõige vanemad kristlikud pühad, neid tähistatakse ajast, kui kirik ja laiem antiikühiskond hakkasid tegema tihedamat koostööd, mõtlema enam ühtmoodi. Jõulude tähistamine algas umbes 1500 aastat tagasi.
Kirikupühad nagu jõulud ja ülestõusmispühad on vahendiks Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamisel. Nii on ka jõulud eelkõige sõna Jumala teost oma Pojas Jeesuses Kristuses. Kuid kui teistel pühadel on oma vaste Vanas Testamendis ja juutide kalendris, siis jõuludel see puudub. Ülestõusmispühadele vastab juutide paasapüha, nelipühale juutide nädalatepüha, kuid jõuludele ei vasta Vanas Testamendis mitte miski. Nii noored on jõulud.
Ja me teame põhjust, miks kirik otsustas kunagi antiikaja lõpul hakata tähistama Kristuse sündimise pühi. Nimelt tuli kristlus juutide kultuurist, kus oluline oli jutustada ajalugu. Vana Testament on ju tohutu hulk ajaloosündmusi, milles tegutseb Jumal. Uus Testament jätkab seda, jutustab Jumala Poja sündimisest, elust, surmast, ülestõusmisest.
Kuid kui kristluse kuulutus oli jõudnud juba pea igasse kreeka ja rooma kultuuri linna, igale tänavale, siis tahtsid inimesed sõnastada seda juutlikku ajalugu ümber kreekalikku filosoofia keelde. Miks sai Jumal inimeseks? Kas ta on pooleldi inimene ja pooleldi Jumal? Või on ta ainult üks neist? Kas ta sai Jumala Pojaks mingil hetkel oma elus või oli seda kohe alguses?
Taolistele küsimustele vastates leiti, et sel teemal on hea rääkida Jeesuse sünnipäeval. Selles sünnipäevas saavad küsimused vastuse, või kui ei anna lihtsat vastust, siis vähemalt lasevad täpsemalt uurida.
Jõulud räägivad meile, et Jumala Poja inimesekssaamine oli Jumala armastuse väljendus inimkonna vastu. Jumala Poeg on tulnud taevast, Jeesus on elanud juba enne maailma rajamist seal. Ta ei ole mitte inimkonna suurmees ega mingi suur õpetaja, selliseid on olnud lõpmatuseni teisigi, Jeesus on Jumala pöördumine inimkonna poole. Jumala elama asumine inimeste sekka.
Ja tema sündimise kirjeldus, Piibliski loetav, räägib, et ta sündis nagu kes tahes inimene. Tema ema ootas teda, nagu emad ikka last ootavad. Antiochia piiskop Ignatios (surnud 112) on Jeesuse ema Maarja raseduse kohta kirjutanud, et Maarja kasvav kõht, inimestele küll nähtav, jäi saatanal märkamata – nii osavalt tõi Jumal oma Poja maailma. Vastsündinud Jeesus vajas hoolt nagu kõik inimlapsed. Ta tekitas rõõmu nagu iga lapse sünd. Ta oli ka ohus, nagu inimese elu võib poliitiliste sündmuste käigus sattuda ohtu.
Sellega näitavad jõulupühad, täpsemalt evangeelium Jeesusest, et Jeesus oli ka täielikult inimene nagu meiegi. Ja see oli Jumala tahe saada inimeseks, kanda inimelu koormat. Ja kui Jumal valis inimesena sündimise, siis pidi inimene olema tema jaoks eriliselt omane ja kallis. Kui Jumal on sündinud inimeseks, siis järelikult on tema jaoks oluline ka meist igaühe sündimine, see, et meie üldse elame. Seega ei ole meie elu Looja jaoks ükskõik.
Selle meie elu tähtsuse ja väärtuse kohta on Alexandria piiskop Athanasius (296–373) öelnud (väikese liialdusega), et „Jumal sai inimeseks, et meie jumalikustuksime“.
Antiikajal ei teadnud paljud inimesed oma sünnipäeva. Nii on ka Jeesuse sünnipäevaga, sellest vaikib ajalugu. Seetõttu tuli Jeesuse sünnipäev paigutada mingile parajale kuupäevale ning talvine pööripäev tundus selleks paras. Läheb see ju suurepäraselt kokku Luuka evangeeliumi Jeesuse sünniaasta neljaks jagamisega (aastas on neli pööripäeva) ja Johannese evangeeliumi sõnaga, et Jeesus peab kasvama ja vana seadus kahanema. Jeesuse sünnipäev on siis, kui valgus hakkab kasvama. Jeesus on tulnud maailma, kasvamaks siin, ja tema on andnud meile kasvamise, selle sisu ja selle suuna.
Vallo Ehasalu