Minu ema põlved

Aastal 1991 oli meil ühine vaenlane. Siis me olime ühiselt ja ühel meelel Eestimaad kaitsmas. Minu tollal juba eakas ema, kes oli oma paremad aastad elanud Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal ja oli tulihingeline Eesti patrioot, ei jaksanud enam kive veeretada. Kuid see, mida tema suutis teha, oli ehk suurem sellest, mida suutnuks teha suured kivilahmakad.
Neil ärevatel päevadel olid kõigi Eesti kirikute uksed valla ja hingekarjased kutsusid rahvast paluma armsa Eestimaa eest. Põlvitasid needki, kes muidu polnud harjunud seda tegema. Minu ema, nagu ehk tuhanded emad, läks neil ärevail päevil kirikuvõlvide alla, toetas põlved kivipõrandale ning palus Maarjamaale õnnistust ja vabadust. Ja need emad olid õige julged paluma – nad palusid, et ei tuleks verevalamist armsal Maarjamaal. Nad teadsid, et rahval polnud relvi ega olnud eriti palju mehigi. Kuid need vanad naised palusid maale IMET. Kõik ju mäletavad, kui kriitiline oli see aeg meie ajaloos.
Kas meie vabadus tuli kuidagi liiga kergelt kätte, et nii hoolimatult sellega nüüd ümber käime? Kas meie vanade emade valusad põlved ei tähenda meile midagi, et rebime sisemiselt ise meie maad lõhki?
Ma ei ole veel liiga vana, et vajadusel taas kaitsta isamaad välisvaenlase eest, nagu tegime 1991. a augustiputši ajal. Samas ma tean, et see on sedavõrd vähene, mida füüsiliselt saame teha, kui meis ei ole ühtsust ja ühtehoidvat armastust. Jevgeni Ossinovski palus kirikutelt EKRE ja pahase rahva vastu abi, lugesin. Küsin siinkohas: mida Toompea rahvas ise on andnud meie vanemate valutavatele põlvedele? Siseprobleeme eiratakse, lubadustega palistatakse kõrkuse ja külmuse rada.
Ja nii need põlved valutavad ikka ja taas uue külma talve tulles, kuigi vabadust on juba enam kui veerandsada aastat. Korra aastas heidetakse sümboolset küttepuude raha. „Ei ole raha!“ öeldakse Toompealt. Aga riigikogulaste teenimatud tasud. Küsin: mille eest, kas kisklemise eest, irvitamise eest? Tuimuse eest?
Rahvas näeb seda ebaõiglust. Räägitakse euroopalikest väärtustest. Ei räägita kristlusest, ei selle õpetusest ega olemusest. Aga just sealt kõik meie alusväärtused tulenevad, tänu millele on Euroopa üldse olemas ja püsinud viimased 2000 aastat. Kuid tänapäeva euroopalikku Eestisse see enam ei kõlba. Kõik siseriiklikud probleemid on tõrjutud tagaplaanile, sest lääneriikide isevalitsejad on vallandanud seninägematu rünnaku euroopalike väärtuste vastu, nimetades seda empaatia ja tolerantsuse ülimaks ilminguks.
Eesti praegune probleem ei ole mingid müstilised migrandid, vaid meie rahva juhid, kel pole südant hoolitseda OMA rahva eest. Vastutus tuleb võtta neil, kes on need inimesed nii kaugele viinud, et plakatitega Toompeale tullakse.
Milline vaimsus seda maad õieti juhib? Kutsun üles valitsuse ja riigikogu liikmeid, samuti rikkaid, kes on saanud äri ajada ehk tänu nende vanurite põlvedele, annetama jõulukuul 50% oma sissetulekust Eesti vanuritest pensionäridele. Vähemalt 75aastaselt peaks igal vanuril olema õigus normaalsele vanaduspensionile, soojale toale ja võimalusele võtta endale abistaja, kellele riik vanuri abiteenuse korvab. Armastust ja jõulurahu soovides!
Emilia Aimra,
kirjanik

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee