Anu Raua rõõmusõnum

Tallinna Jaani kiriku galeriis on 9. jaanuarini avatud tekstiilikunstnik akadeemik Anu Raua isikunäitus „Issaristike“.

Näituse on Anu Raud pühendanud oma ristiemale Lindale, kes sai näituse avamise päeval, 7. detsembril saja-aastaseks ja oli ka ise kohal, et oma sünnipäeva igati väärikalt tähistada. 2018. aasta on Anu Rauale olnud tunnustusrohke. Eesti Rahva Muuseum märkis kunstniku 75. sünnipäeva ulatusliku ülevaatenäitusega; talle anti pikaajalise loomingulise tegevuse eest riiklik kultuuripreemia. EELK tunnustas kunstnikku aasta varem meediapreemiaga kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti.
Viimasel ajal on päris palju arutatud selle üle, kui palju luteri kirik, kultuur ja sh kunst võiksid omavahel seotud olla. Anu Raua sõnul on siin oluline kirgastumine. „Kui ei ole kirgastunud, siis ei saa üldse mingit kunsti teha. Aga seda kirkust pakub kirik. Muidugi ka loodus ja palju muud.“
Kuidas kududa vaiba sisse usk ja armastus, ka tarkus?
Anu Raud: Ega ma nii otseselt ei mõtle, et ma koon usku siia sisse – ma arvan, et inimene on kõigest läbi põimunud, aga üks osa sellest on just usk. Kui Jumal on Looja, siis väikesed loojad ongi kunstnikud. Nad kannavad seda kõike. Mida rohkem sa oskad usku, lootust ja armastust endasse püüda, seda rohkem on loota, et midagi ilusat ka välja tuleb.
Kuigi öeldakse, et kunstnik ei peaks seletama oma loomingut, siis palun rääkige mõnest näitusel olevast vaibast.
Mul oli Eesti Rahva Muuseumis väga suur näitus „Isamaastikud“, mis kestis peaaegu pool aastat. Seal oli ka suur vaip „Isamaastik“. See ütlebki, et minu jaoks on rahvuslus, isamaa, väga oluline. Kindlasti ka taevas ja maa – neid mõlemat on siin.
Järgmine on „Pühad paigad“. Väikesed ristid on surnuaedade sümbolid. Kindlasti on eestlaste jaoks praegu üks väga kindel pühapaik kalmistu, surnuaed – oma lähedaste haudadel käimine. Lisaks on loodus minu jaoks hästi oluline: kuusepuu, see püstipidi pürgiv puu – metsas on ta justkui kirikutorniks kasvanud. Mul ongi üks vaip, mille nimi on „Pühakoda“ ja kus üks kuusk on niisuguseks pikaks torniks kasvanud. Siin ongi eestlaste hingepuu kuusk mustriks kasvanud. Ühel on veel väikene ilus sinine hingelind ka otsas ja siis on veel mitmesuguseid sümboleid. Näiteks siksak on minu jaoks allikas, see on püha koht. Samuti ohvrikivi – see, kus siksak teistpidi toetub, sealt tuleb nagu suitsu või on midagi kõrgemale pürgivat. Kõige pühama toidu – leiva – sümbol on rukkihakk. Need on pühad paigad.
Mis siia näitusele veel on jõudnud?
Siin on nüüd ka neli selle aasta vaipa. Arvestades, kui palju gobelään võtab aega, on see olnud tohutu pingutus. Kirikukukega vaiba nimi on „Suurem neist on kukeke“. Kui sa lähed kuhugi Otepääle ja seal on selline maastik … üldse Liivimaa aladel, kus kirikutornis on suured vasksed kuked. Sisuliselt on kiriku tornikukk igal juhul meist suurem. Sellepärast ta kannab sõnumit. See vaip on kingitud minu ristilapsele, kui ta läks esimesse klassi. Muinasjutt oli seal juures: et kukk on virk ja tark ja tema on aabitsakaane peal ja kirikutorni tipus.
Veel üks uus vaip, mille nimi on „Linnulaul“. Konverentsil „Eesti usk“ üks noor inimene ütles, et inimesed otsivad vaikust ja isegi ei tea, kas nad tahavad kirikusse või tahavad metsarahu ja -vaikust. Vaikus on tõesti üks väga oluline komponent elus … See vaip on Kihnust mõjutatud, aga üldse eesti rahvast. Eesti naised metsa all. Linnud laulavad ja naised kuulavad ning vahel laulavad naised ja linnud kuulavad. Olen tähele pannud, et see on paljude lemmikvaip.
Margit Arndt-Kalju

Päev enne näituse sulgemist ehk 8. jaanuaril kell 17.30 on Tallinna Jaani kirikus kohtumisõhtu Anu Rauaga.

Pildigalerii: