Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kaplan pakub vaimset tuge

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Kaplaniteenistuse 100. aastapäeva eel on kaplaniteenistuse kolme olulise isikuga rääkinud kaitseväe tugikeskuse kaplan kapten Tõnis Kark toetusteenuste keskusest.

N6mmikT6nis
Tõnis Nõmmik 2003. aastal Tartus Eesti Kiriku meediakonverentsil esinemas.
Aldo Luud

Tõnis Nõmmik (85), emeriitpeakaplan, erukolonel
Astus Eesti kaitseväkke 12. jaanuaril 1995, lahkus peakaplani ametikohalt reservi 6. novembril 2006.
Oli Välis-Eesti kiriku lauluraamatukomisjoni sekretär. 1990 tuli Eestisse esimest korda koos õpetaja Gustav Piiriga seoses lauluraamatukoosolekutega. Augustis 1991 saabus Nõukogude Liitu ja nädal hiljem lahkus juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigist. Käis mitu korda aastas Eestis seoses lauluraamatuga.
„Aga siis Eesti Vabariigi kaitseminister Hain Rebas võttis üles küsimuse, et Eesti kaitseväes tuleks taastada kaplaniteenistus. Nõnda käisin ma 1994. aastal viis korda Eestis. Kaitseväe juhataja oli siis kindral Aleksander Einseln. Tema oli Ameerika sõjaväes näinud kaplaniteenistust ja teadis, kuidas see peaks Eestis toimima. USA õhuväes oli ametis olnud täiskolonelist kap­lan Michael Viise, kellega olin ka enne tuttav. Temale tehtigi ettepanek taasasutada kaplaniteenistus ja hakata esimeseks peakaplaniks Eesti kaitseväes. Ta nõustus ja tuli Eestisse 1995. a suvel. 1996 osalesin esimestel kaplanikursustel. 1. augustil 1998 määrati mind peakaplaniks majori auastmes,“ meenutab Tõnis Nõmmik algusaegu.
„Ma sündisin Tallinnas, mu isa oli Eesti kindralstaabi ohvitser ja teenis sõjakoolis instruktorina. Ta lõpetas kõrgema sõjakooli. Nagu paljud kaitseväelased teenis ta mitmes kohas. Tema viimane ametikoht Eesti Vabariigis oli Tartu sõjaväeringkonna esimese osakonna operatiivülem. Kui isa nägi ära, et sakslastel hakkab siin halvasti minema ja ta satub ohvitserina lahing­olukorda, siis enne jõulu 1943 saatis ta oma naise ja kaks poega Rootsi. Kuna mu emapoolne vanaema oli pärit Noarootsist ja temal olid mõned tilgad eesti-rootsi verd, siis isa korraldas nii, et meie läksime Rootsi nagu 6000 eestirootslast, kes siit lahkusid.
Kui Rootsis oli 1947. aastal Balti sõdurite väljaandmine, hakkas ema kartma. Ema tuttavad läksid Argentinasse, siis meiegi läksime. 1948. aasta jaanuarist kuni 1955. aasta juunini elasin seal. Käisin Argentinas koolis ja töötasin ühe Rootsi laevafirma esinduses. Argentina majandus oli pärast II maailmasõda väga heas korras, sest argentiinlased müüsid sõja ajal toitu lääneliitlastele. Kindral Perón hakkas ehitama suurt kaubalaevastikku, riigistas kõik raudteed ja lõi vabrikuid, millest pooled ei saanud jalgu alla ning eestlased hakkasid Argentinast ära tulema. Meie tulime ka. Isal oli kaks õde, kes üle Saksa- ja Inglismaa olid asunud Kanadasse. Nemad aitasid meid rahaga.
Isa sai kõigepealt Kanadasse, korjas seal raha, maksis õele võla ja ostis emale reisipileti. Mina töötasin Rootsi laevafirmas, muretsesin kõigepealt vennale Rootsi laeva peale kokapoisi koha ja sain mõni aeg hiljem endale kajutipoisi koha. Nii saime 1955. aasta detsembriks pere Kanadasse.
Kanadas võttis paar aastat aega keeleõpe ja siis olin valmis ülikoolis õppima. Ülikool ei olnud kõige odavam. Probleemiks sai, kust leida suveks tööd, et ülikooliõpingud kinni maksta. Üks võimalus selleks oli astuda Kanada sõjaväkke reservohvitseride treeningkursusele. Nendel olid üksused iga ülikooli juures, väljaõpe kestis tavaliselt kolm õppeaastat. Talveõppeperioodil oli üks õhtupoolik nädalas rivistus ja kaks või kolm loengut, nädalalõpul toimus sõjaväeüksuse külastus. Kord aastas oli kadettide ball. Tähtis oli see, et suvel olid kolm ja pool kuud sõjaväes ja selle eest maksti täitsa viisakat palka.
Esimesel õppeaastal oli sõduri baaskursus, teisel aastal reservohvitseri väljaõpe, kolmas suvi oli praktikal mõnes sõjaväeüksuses. Neljandal suvel sain mina olla ühes tegevväe üksuses rühmaülemaks. Rühmaülemaid oli suvel vaja ja kui ohvitserid puhkasid, said praktikandid endale kolmeks kuuks tõeliselt auväärse töö. Mina alustasin oma õpinguid soomusväes.
Siis aga hakkasin huvi tundma teoloogia ja kirikuõpetaja ameti vastu ning läksin teist korda kursusele ja seekord sellele, mis kaitseväe jaoks kaplaneid ette valmistas. Järgmised kaks suve teenisin kaplanina. Alustasin ajalooõpingutega, aga lõpetasin teoloogiateaduskonna. Pärast õpinguid oli küsimus, mis must edasi saab. Mõtlesin, et kuna ma olin nüüd saanud kaplani ja reservohvitseri väljaõppe, võiksin minna Kanada kaitseväkke kaplaniks. Selleks oli vaja vähemalt kolm aastat kogudusepraktikat.
Argentinasse vajati eesti õpetajat, seal olid vahepeal loodud eesti kogudused. Kuna mul oli hispaania keel selge, kirjutasingi alla lepingule, et lähen kolmeks aastaks Argentinasse eesti kogudust teenima ja selle kõrvalt ka Brasiilia eesti kogudust. Kolme aasta pärast tulin Kanadasse tagasi, kus sain ühe asendaja-kaplani töökoha, käisin mitmel pool asendamas, kus inimesed olid puhkusel või haiged.
Kanadas oli sel ajal 13 eesti luterikogudust. Piiskop Udo Petersoo isa suri ja mind valiti tema kogudusi teenima. Teenisingi peamiselt eesti kogudusi ja kaks korda kuus ka Toronto rootsi kogudust. Lisaks olin Kanada kaitseväe reservkaplan suurema osa ajast – see on umbes nagu Eestis on Kaitseliidu kaplan, ainult selle vahega, et Kanadas olid kord nädalas vormis oma üksuse juures. Igal suvel olin nädala või kaks tegevteenistuses õppustel ja manöövritel. Nõnda teenisin ma 22 aastat Kanada kaitseväes.“

Ajalooline foto: Taavi Laanepere (paremal) ja Michael Viise.
Eesti Kirik

Taavi Laanepere (50), vikaarkaplan, kolonelleitnant
Peakaplaniks pühitseti 6. novembril 2006, reservis aastast 2016.
On kaitseväe akadeemia (rakendusuuringute keskuses) nooremteaduri ametikohal ja Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia doktorant. Uurimisteemaks on reservväelaste sõjalise valmisoleku sotsiaalsed ja individuaalsed mõjutegurid.
„Lapsepõlve veetsin vanaema ja vanaisa juures. Vanaema jaoks oli Jumal oluline. Vanaisa pidas pigem vimma kiriku vastu. Ta tahtis kas oma ema või isa matta ja kirikust öeldi, et ei saa – tal oli viimase aasta kirikumaks maksmata. Vanaisa ajas selja sirgu ja ütles, et kui ei saa, pole vajagi! Ja sellest ajast peale vanaisa jalga kirikusse ei tõstnud. See oli õppetund, et sellisel kirikupoolsel paindumatul hoiakul võivad õndsuse jaoks olla kehvad tagajärjed. Ema isa ei olnud kirikuga seotud – ema nüüd käib mõnikord –, seetõttu olen ma ikka täiesti kirikukaugest kodust.
Seda põnevam oli aga usku avastada ja leida. Kooliajal hakkasid huvitama teiste religioonide tekstid. Väga meeldis Lao-zi „Kulgemise väe raamat“, tähendusrikas oli „Bhagavadgita“. Tulevase kaitseväeteenistuse taustal oli see huvitav, sest tegevus toimus seal ju kõik enne lahingut. Ja Kong Fuzit lugesin ka, aga selle saatis ema mulle Nõukogude armeesse. Loomulikult olid ka Linnart Mälli tõlgitud budistlikud tekstid. Kui tuli Nõukogude armeesse minek, siis mõtlesin, et panen need tekstid proovile – võtsin kõik armeesse kaasa. Ja muuhulgas ka Uue Testamendi. Eks seal siis sai neid tugevaid tekste proovile pandud erinevates olukordades. Kõige kõnekamaks ja toekamaks osutus Uus Testament.
See, mis ma lootsin kulgemise raamatust, ei aidanud üldse. Temast polnud üldse tuge, võib-olla polnud aeg ega koht õiged. Kui tagasi tulin, läksin kõigepealt usuteaduse instituuti. Kuna ma olin kirikukauge inimene, siis pettusin. Pidasin pool aastat vastu ja siis ütlesin, et see pole üldse see, mis ma arvasin kiriku mu meelest olevat. Olin tast üliheal arvamusel ja reaalsus oli teine. Eks ma olin noor ega jõudnud mõista, et iga maine organisatsioon ongi ideaalidest kaugemal. Ma lahkusin, mõtlesin, et astun Tartu ülikooli ajalugu õppima, aga siis avati ülikooli usuteaduskond ja siis ma astusin sinna.
Enne kui ma UIsse läksin, ristiti ja leeritati mind Kadrina kirikus. Tartu ülikooli usuteaduskond meeldis mulle – ta vastas mu ootustele, oli väga hariv. Ma olin esimesest lennust, seal oli väga palju Saksa õppejõude, põnevaid isiksusi ning mina nautisin ja arenesin seal. Ma jõudsin Tartus usus kindlamatele alustele ja sain aru kiriku kohast usus. Teoloogia mõtestab ka kiriku rolli usus ja õndsusloos. Vaieldamatuks lemmikuks oli õppejõududest Marju Lepajõe. Vaimsel pinnal on just tema mind kõige enam kõnetanud. Mulle tundus ahvatlev läheneda õpetaja ametile kaplaniteenistuse kaudu. Kaitseväes on inimesed ausad, avalad ja eelarvamustest vabad. Kaitseväes ei öelda, et „seda me ei puuduta või seda õpetaja käest ei küsi“. Kaitseväes vastatakse ausalt ja siiralt, arutatakse kõike, mida vaja.
Lõpetasin ülikooli, siis oli pastoraalseminar UIs ja Loksa koguduses praktika-aasta, ordinatsioon ja padavai kaitseväkke. Kahjuks jäi vaimulik praktika nõrgaks. Ma püüan päev-päevalt Jumalas kasvada. See areng on paratamatu. Usk Jumala olemasolusse toetab mind. Ma ei saa Jumalat maha jätta.“

Gustav Kutsari vaimulik teenimine algas Saaremaa kogudustest. 1997. aastal Valjalas.
Eesti Kirik

Gustav Kutsar (54), peakaplan, kololnelleitnant
Pühitseti peakaplani ametisse 3. jaanuaril 2016.
Gustav Kutsar tunnistab, et see oli tema lähikonnale suur ehmatus, kui nad teada said, et tema, rahumeelne inimene, senine kirikuõpetaja, on järku otsustanud jätkata kaitseväeteenistuses kaplanina.
„Kui olin teismeline, siis mu lauasahtel oli täis sellist sõjaväenodi nagu pagunid, tärnikesed. Kui hakkasin põhikooli lõpetama, arutasime kodus elukutsevalikuid ja Voroneži sõjakool tundus hea valik. See ei saanud teoks, sest ma ei osanud piisavalt vene keelt. Minu vanaema pärineb Petserimaalt ja tema aitas mul vene keelt õppida, aga sellest jäi ikka väheks.
Minu vaimulikuks kasvamine sai alguse Saaremaa kirikutööst, kus ma olin õpetaja Jaan Tammsalu abiline noortetöös. 1988–1989 läksin oma mentori juurde ja ütlesin, et tahan usuteadust õppida. Jaan ütles, et õppima saab küll minna, aga UIs valmistatakse ette kirikuõpetajaid, mitte noortetöö tegijaid. Kui luban, et minust saab õpetaja, siis Jaan lubas heaks kiita. Hiljem olin Jaani praktikant, sain sõnajumalateenistust pidada, matta ja ristida.
Sügisest 1989 olin vastu võetud UI üliõpilaseks. Minu jaoks oli kõige põnevam õppejõud Kalle Kasemaa. Arutlesime budismi ja islami üle. Loengutest kõige fantastilisemad olid mu meelest professor Evald Sae tunnid. Erakordne suhtlus tekkis mul professor Elmar Salumaaga, käisin Kilingi-Nõmmes tema juures kodus, ööbisin. Püüdsin tal aidata koduseid töid teha. Vastutasuks kuulasin tema koduseid loenguid filosoofiast ja samal ajal tegin ära filosoofia eksami. Iga professoriga on olnud omalaadne pingutus.
Minu kaplaniks saamine langes 1990ndate keskpaika. Selleks ajaks olin juba aastaid Saaremaal vaimulikuna kogudusi teeninud ja Orissaares oli igal suvel üks ohvitseride suvelaager. Nendega kaasas oli kaplan Aarne Lätte, minu nooruspõlve kamraad, kellega koos tegime karatetrenni. Igal aastal prooviti mind veenda, et kuna igal aastal lähevad välja missioonid, on vaja kaplanit, kes oleks tubli ja julge. Nad muidugi kiitsid, et mina sobiksin väga hästi. Kuni 1998. aastani ma keeldusin, sest mul oli Orissaare kogudus ülesehitamisel, kogudusele olime hankinud suure laenuga keskuse. Seega oleks minust olnud vastutustundetu jätta kogudus kõigi nende arendustega üksi.
Aastal 1999 sain aru, et ei saa jääda igavesti väikeste koguduste teenijaks, vaid varem või hiljem oodatakse mind mõnda linnakogudust teenima. Tundsin sellist sisemise muutuse vajalikkust – alguses küll akadeemilist laadi –, et läheksin pärast diplomiõpet edasi magistrantuuri. See tähendas mandrile minekut ja nii ma kalkuleerisingi, et kui juba üks muutus on tulemas, tulgu siis teine ka. Nõnda ma siis vastasin kolonel Tõnis Nõmmiku kutsele osaleda reservkaplanite koolitusel, et seejärel juba kaitseväeteenistusse asuda.
Vakantsed olid tol ajal kolm kaplanikohta. Kui ma kolonel Nõmmikule teatasin, et olen valmis ennast kaplanina proovile panema, siis ta ütles, et alustama peaksin kuskil väeosas. Kuna olin ennegi asju üles ehitanud ja piirivalves ei olnud kap­laniteenistust, siis minu ülesandeks jäi üles ehitada piirivalve kaplaniteenistus. Piirivalves oli tore. Narva-Jõesuu üksus võttis mind hästi vastu, olin aktiivne igal alal, tegin leeritunde ja peretoetust. Aeg piirivalves katkes ootamatult.
Arvasin, et lähen missioonile kuueks kuuks. Tookord oli eestlastel Kosovos rotatsioon koos lätlaste ja leedulastega Taani pataljoni koosseisus. Kaplanikohta mehitati kordamööda. Ma andsin mõista, et võin minna missioonile ja see kuulub minu teenistuskavasse. Selleks ajaks aastal 2003 leiti ka keegi noorem kaplan Narva-Jõesuusse ja missioonilt naasnuna võinuksin juba jätkata piirivalve staabis vanemkaplanina.
See kõik oli jõus senikaua, kuni toonane vanemkaplan Taavi Laanepere saatis missioonipiirkonda kirja, küsides, mis on minu kavatsus pärast missiooni. Missiooni järel võiks valida endale uue teenistuskoha. Avaldasin oma kaalutlused ja soovid – üks nendest oli kaitseväe ühendatud õppeasutused. Lisaks oli mul tahe ennast akadeemiliselt täiendada ja Tartu olnuks seetõttu sobiv keskkond teoloogiliste õpingute jätkamiseks, samal ajal olles ametis kaplanina. Taavi avaldas, et toimumas on muudatused, mõne aja pärast võiks temast tulla peakaplan ja tal oleks vaja kedagi staapi vanemkaplaniks.
Andsin oma põhimõttelise jah-sõna, et kui aeg jõuab sinnamaani, et on toimumas peakaplani vahetus ja Taavist saab peakaplan ning ta vajab lahingupaarilist. Aga seniks võiksin mina olla rahuoperatsioonides missioone teenindav kaplan. Nii ma võtsingi missioonilt tulles aastal 2005 Paldiskis kaplanikoha oma hoole alla. Ehitasin üles peretoetusprogrammi, külastasin missioonipiirkondi, toimusid suvised pere- ja lastelaagrid ning väljasõidud. 2005–2007 keskendusin missiooniperedele. 2006 sai uueks peakaplaniks Taavi Laanepere. Vanemkaplani koht jäi vakantseks.“
Tõnis Kark

Kaplaniteenistuse 100. aastapäev
• Kaplaniteenistus loodi sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga 22. veebruaril 1919 ning taastati kaitseväe juhataja käskkirjaga 5. juulil 1995.
• Kaplaniteenistus on kaitseväge toetav institutsioon, mille põhiülesandeks on teenida kõiki kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende pereliikmeid sõltumata nende religioossest kuuluvusest või mittekuuluvusest.
• Kaplaniteenistuse missioon on vaimuliku teenimise ning nõustamise kaudu hoida kaitseväe ja Kaitseliidu isikkoosseisu kõrget kaitsetahet ja moraali.
• Kaplaniteenistus on oikumeeniline, esindades kirikuid ja koguduste liite, mis on koondunud Eesti Kirikute Nõukogusse, kellega Vabariigi Valitsus on sõlminud 2002. aastal ühishuvide protokolli.
• Eesti kaitseväes on teenimas 10 kaplanit, Kaitseliidus 32 kaplanit.
• Aastapäeva jumalateenistus peetakse reedel, 22. veebruaril kl 14 Viimsi Jaakobi kirikus.
Allikas: Kaitseväe koduleht