Kristlusest ja kapitalismist 4. osa

4.

Klassikalistes vaidlustes majanduse üle domineeris niisiis arutelu hea ja kurja teemal ning filosoofilis-eetiline diskussioon oli majanduse üle mõtlemise lahutamatu osa. Praeguseks on teatud põhimõtetest nagu pidurdamatu majanduskasv, isereguleeruv turg jms saanud väärtused, mida mõnel pool justkui ei tohikski küsimärgi alla seada ilma „äärmusvasakpoolseks“ või „kommunistiks“ tembeldatud saamata. Ometi peaks olema võimalus pidada elutervet debatti selle üle, kuhumaani peaks kasvama üleüldine „vajadus ahnuse järele“, mida nüüdisaegne majandus suudab paratamatult finantseerida vaid laenude abil.
Tõsi, meie kontekstis ning kasvavas trendis ka nn vanas Euroopas on inimesed üha enam sunnitud võtma tarbimislaene mitte üksnes selle ostuks, mis võiks kvalifitseeruda „vajaduseks ahnuse järele“, vaid ka elementaarselt vajaliku soetamiseks. Võlg toodab muidugi „ideaalseid“ töövõtjaid, kes väldivad kriitikat ning on hirmul oma töökoha kaotamise pärast. Pangad teatavasti – erinevalt Jumalast – armu ei tunne (nende endi vastu näidatakse aeg-ajalt küll armulikkust üles, nagu kümnenditagune võlakriis näitas). Nõnda sünnivadki töövõtjad, kes ei saa enam rahus pidada pühapäeva ja puhata, pühendades selle päeva Jumalale ja oma lähedastele, vaid peavad koguma jõudu selleks, et järgmisel päeval taas võimalikult produktiivne olla.
Lõõgastumiseks soovitatakse tarbimist – selleks pakuvad võimalust ka pühapäeviti hilise õhtutunnini avatud kaubanduskeskused. Reklaamide abil tehakse meile selgeks, mida kõike meil vaja läheb. Sloveenia-ameerika filosoof Slavoj Žižek on tabavalt tähelepanu juhtinud sellele, et tegelikult võiks me leppida palju vähemaga (see aga ei sobi kokku suurenemist vajava tarbimisega) ning seepärast tuleb meile näidata, mida me vajame ja tahame. Niipalju siis vabadest valikutest.

Üha enam on kuulda hääli, mis hoiatavad, et päris vanal kujul praegune majandusmudel jätkuda ei saa. Inimeste soovid ja ahnus võivad küll lõpmatult kasvada, nagu ka käärid nende vahel, kes kuuluvad võitjate ning kes kaotajate hulka. Mis aga kuidagi lõpmatult kasvada ei taha, on meie käsutuses olevad looduslikud ressursid. Samas pole praeguse vaba turumajanduse kriitikutel õnnestunud välja tulla ka selliste alternatiividega praegusele majandusmudelile, millel oleks õnnestunud läbi lüüa (siinkohal ei tasu muidugi unustada võimudünaamikat ning tänase majandusmudeli erakordselt tugevat lobitööd). Paljud neoliberaalse turumajanduse kriitikud (sh teoloogide hulgas) piirduvadki vaid kriitikaga, pakkumata mingeid alternatiive.
Viimasel ajal räägitakse ühe alternatiivina nn mittekasvust ehk tasaarengust (ingl de-growth), mis näeb ette riikide majanduste ümberstruktureerimist nii, et need ei sõltuks kasvust. Ehk võiks see koos sotsiaalse kapitalismi põhimõtetega pakkuda ideid teatud muudatusteks. Igatahes oleks avalik arutelu võimalike majandusmudelite tuleviku üle väga teretulnud. Seejuures on – nagu ka Sedláček sedastab – oluline, et teadvustataks vajadust siduda majandus taas eetilise debatiga.
See nõuab muidugi suurt ümbermõtlemist – nõusolekut, et vaba turumajandus ei olegi kõigi probleemide lahendus; et need, kel „läheb hästi“, oleks suutelised osaliseltki loobuma sellest, mida neil väidetakse tarvis minevat; et oldaks valmis loobuma maksimaalselt võimalikust kasumist selle nimel, et need, kes töövõtjatena kasumit tootma peavad, ei oleks olukorras, kus nad ei saa endale lubada sedagi, mida neil tõepoolest tarvis läheb.

Kirikutel oleks selles mõttevahetuses kindlasti sõna sekka öelda. Mitte asjata ei ole Piibli veidi enam kui kolmekümnest tähendamissõnast enam kui pooled seatud kas majanduslikku või sotsiaalsesse konteksti (vrd Lk 16, Mt 20 jm). Üle maailma on kirikud ikka ja jälle võtnud sõna sotsiaalse õigluse kaitseks, kritiseerides vaid tugevama õigusest lähtuvat majanduspoliitikat. Suuremad kiriklikud organisatsioonid kuni Kirikute Maailmanõukoguni on globaalsel tasandil võtnud sõna arengute vastu, mille illustratsiooniks olid artikli alguses toodud näited.
Kirikutel oleks kindlasti potentsiaali panustada majandust puudutavasse eetilisse diskussiooni ning arutleda selle üle, kas neoliberaalse turumajanduse teatud väljendusvormide ja struktuuride vastu peaks võitlema sama innukalt kui mõnede teiste inimliku patu avaldumisvormide vastu.
(Lõpp.)

Anne Burghardt