Päevamuredest ja rõõmusõnumist

Järvamaa mullusest kirikuelust tehti kokkuvõte 22. mail Türil peetud sinodil.

Et arutelud olid elavad ja sisukad ning ühtlasi toimusid ka praostivalimised, kestis sinod ühtekokku koguni kaheksa tundi.

Koguduse suurune
Praostkonnas oli mullu liikmesannetajaid kokku 1087. EELKs on praegu neli kogudustki, kus see näitaja on suurem. Inimeste vähesust kompenseerib aga kogudustevaheline koostöö – näiteks lastelaagrite korraldamisel ja ühise infolehe väljaandmisel. Kärus ja Vahastus mõlgutatakse siiski ka mõne suurema kogudusega liitumise mõtteid, kui liikmete arv tulevikus veelgi vähenema peaks.
Statistikas leidub ometi ka mõndagi rõõmustavat. Näiteks ristimiste ja leeritamiste arv oli 2018. aastal tunamullusega võrreldes umbes kaks korda suurem. Tõsi, praostkonna 42 ristimisest kümme ning 28 leeritamisest samuti kümme toimusid Järva-Jaani koguduses. Kolmandikus Järva praostkonna kogudustest ei ristitud ning pooltes ei konfirmeeritud seevastu 2018. aastal mitte ühtegi inimest.
Peapiiskop Urmas Viilma kutsus aga üles arvuliste näitajate languse pärast mitte liigselt muretsema, sest kiriku ühiskondlik mõju on viimastel aastatel tegelikult suurenenud. Pealegi ei tähenda koguduse­elust eemalejäämine tingimata ükskõiksust kiriku suhtes. Paljudele eestlastele on jätkuvalt oluline, et kirikukellad lööksid, pühakoda oleks väljast valgustatud ja vähemasti jõuluõhtul saaks jumalateenistusele tulla.

Traditsiooni hääbumine
Teisalt pani ülemkarjane aga südamele, et juhtorganitesse kindlasti ka noori valitaks, sest ainult nii on kogudustel tulevikku. Sinodil kuuldu põhjal see igal pool siiski ilmselt võimalik pole, sest noori annab mõnes koguduses üldse tikutulega otsida.
See seondub tähelepanekutega kristlike juurte kadumisest, mis samuti mitmel juhul jutuks tuli. Näiteks kooliõpilased ning isegi leerilapsed ei teadvat kirikust, usust ega Jee­susest enam õieti midagi. Leidub ka inimesi, kes on kiriku suhtes umbusklikud. Näiteks üks lapsevanem oli protestinud selle vastu, et kohalik kool lapsi kirikusse viis.
Peapiiskop Viilma selgitas oma ettekandes, et kui veel paarikümne aasta eest said üsna paljud lapsed usulist kasvatust vähemasti vanavanemategi kaudu, siis praegu see enam nii ei ole. Et anda nooremale põlvkonnale üldse võimalus kristlikust pärandist osa saada, tuleb kirikul tema sõnul teha koostööd koolidega.
Ennekõike rõhutas peapiiskop aga vajadust olla ühiskonnas nähtav: „Tuleb kohal olla vallas või külades toimuvatel üritustel, tuleb hoida uksed lahti, kohalikus lehes kirjutada, et me pühitseme kodusid, ristime lapsi.“ Tänases vabas ühiskonnas on tema sõnul kuulutustööks rohkesti võimalusi. Koguduste passiivsust kasutavad tema sõnul oma huvides aga ära „nõiad“, kes on viimasel ajal Eesti usuturul üpris edukad olnud.

Raha, poliitikud ja evangeelium
Üle ja ümber ei saadud sinodil ka rahamuredest. Kui uskuda aruandeid, katavad Järva praostkonna koguduste kuludest liikmeannetused ja korjanduste tulud kokku sageli vaid umbes viiendiku. Muus osas aitavad toime tulla majandustegevus, projektiraha ning riigilt, omavalitsuselt ja välismaa sõpruskogudustelt saadud toetus. Etteheiteid oli sinodilistel seejuures Järva vallavalitsusele, kes keelduvat kogudustele tegevustoetusi andmast, põhjendades seda soovimatusega toetada usukuulutamist.
Seevastu uusi ainelisi toetajaid leidsid kogudused valimiste-eelsel aastal erakondade näol. Eriti on põhjust tänulik olla Isamaale, ent mõnel juhul ka EKRE-le ja reformierakonnale. Peapiiskop Viilma rõhutas samas selgelt, et toetuse vastuvõtmine ei tohiks viia erisuhete sisseseadmisele teatud parteidega. Suhelda tuleb kõigiga ning vältida olukordi, kus abiandmine jätab häälte ostmise mulje.
Küllap eeldasid sinodilised, et ka kantsler õp Andrus Mõttus oma sõnavõtus peamiselt rahaasjadel peatub, ent selle asemel rõhutas ta hoopiski evangeeliumi kuulutamise vajadust. Kui seda veenvalt tehakse ning mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega, hakkavad inimesed kantsleri sõnul kirikut usaldama ja talle annetama. Kui usuelu aga leigeks jääb, on kirikul varsti ka majanduslikult näpud põhjas. Kantslerile sekundeeris EELK diakoonia- ja ühiskonnatöö sihtasutuse juhataja õp Avo Üprus, kes tutvustas praktilisi võimalusi ligimese ja ühiskonna teenimisel kaasa aidata.

Ajaloolised praostivalimised
Sinodi lõpus toimusid korralised praostivalimised. Praostkonda juba 1993. aastast juhtinud Türi koguduse 69aastasele õpetajale Teet Hanschmidtile oli peapiiskopil varuks rohkesti kiidu- ja tänusõnu. Uueks praostikandidaadiks esitas ta Katrin-Helena Melderi.
Seejuures mainis Viilma, et veel kunagi varem pole Eestis naissoost praosti olnud, ehkki rõhutas samas, et vaimuliku soole ei peaks kirikus ülearu tähelepanu pöörama. Melderi kasuks langenud aga valik eeskätt seetõttu, et ta on assessor ning ühtlasi silma paistnud kogudusevaimulikuna.
Valimistel sai Melder 28 poolthäält, kaks sinodi liiget olid vastu ja üks jäi erapooletuks. Uus praost kinnitas, et tema südameasjaks saab noortetöö. Vaimuliku senised kogemused on nimelt näidanud, et kirikul on võimalik noori kõnetada küll. Süstemaatilise töö poolest järelkasvu kasvatamisel on tema sõnul põhjust eeskujuks võtta Kaitseliitu. Ühtlasi lubas Melder tihendada praostkondlikku kooskäimist, hakata korraldama visitatsioone ning leida sõpruskogudus Saksamaalt või Soomest.
Abipraostina jätkab Ambla koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe.
Rain Soosaar