Kogudusi rajades, eraldi ja ühiselt

1. novembri veetsid Eesti luterliku, metodisti, nelipühi ja adventkiriku ning baptistiliidu koguduste rajajad Kultuurikatlas õlg õla kõrval tööd registreerides ja plaanides.

Juba mitu aastat seob kristlike koguduste rajajaid Eestis ümarlaud (KRÜL), kus teoloogilisi küsimusi kõrvale jättes on mitu korda aastas keskendutud korralduslikele teemadele kirikujuhtide tasemel, sh koos Euroopa kolleegidega. Tallinnas oli nüüd esmakordselt kaasatud ka laiem ring praktikuid, nii et Terrassisaali ümarate laudade taga töötas kaasa 70 osalejat.
EELK olukorda ja visiooni olid ühise meeskonnana täpsustamas misjoniassessor Katrin-Helena Mel­der, Randar Tasmuth usuteaduse instituudist, kiriku arengukava kooskõlastaja Annely Neame ning koguduste rajajad Kristiina Seppel ja Magne Mølster Sakust, Anu ja Juha Väliaho ning Anna Mišina Sauelt, Aive Annuk ja Aime Rebane Lasnamäelt ning Ariel Süvari Harkujärvelt.
Tihe tööpäev algas ülesandega joonistada suurele paberile iga kiriku tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud teemaga seoses, mida saalile siis kolme minutiga tutvustati. Edasi kuulati külalisi: Norra koguduserajajate võrgustiku loojat Øivind Auglandi, Saksamaa Vabakiriku koguduste rajamise juhti Dietrich Schindlerit ja koguduserajaja Jakob Remmelit, Tartu ülikooli doktoranti, kes on ala põhjalikumalt uurinud. Nii mõnigi algselt tugevusena välja toodud joon hakkas edasi kuulates hoopis nõrkusena paistma ja vastupidi.

Kõnede kokkuvõte
Ettekannetest koorus välja, et usina tegelemise asemel juba olemasolevate liikmetega tuleb pühendunud juhi eestvõtul pöörata pilk hoopis kogudusest väljapoole, uute inimeste leidmisele. Schindler nimetas seda väljumiseks mugavast tasakaalust, kus kõik on kogudusejuhi turvalise kontrolli all, aga mitte tingimata usaldatud Jumala hoolde, kes tahab meid meie plaanidest hoopis kaugemale kanda.
Viimasega kaasnev loovus näib ühtlasi riskantne, aga aitab paigalseisu ja hääbumise vastu, mis Euroopa kogudustes paraku tuttav. Ebalevaid koguduseliikmeid saab kaasa julgustada neid osavõtlikult ära kuulates ning kinnitades: „Me lihtsalt proovime.“
Norras hakati koguduste rajamisele keskenduma 1990ndail luterlaste ja vabakoguduste koostöös. Süsteemse töö tulemusel on 25 aastaga rajatud ligi 400 kogudust. Tegevus on liigendatud üleriiklikuks, piirkondlikuks ja kohalikuks tasandiks. Eri konfessioonide kogudusterajajad kohtuvad igal aastal, aeg-ajalt käiakse külas mõttekaaslastel Euroopas.
Väljaõpe on liikunud koguduseliikmete kuulutustööks ettevalmistamiselt koguduserajajate meeskondade arendamisele, mille seest leitakse ka kaasahaaravad, visiooniga juhid. Väärtustatakse iga põlvkonna panust: noori kui tuleviku ettenägijaid, keskealisi kui noorte suunajaid-toetajaid ning eakaid kui eestpalvetajaid.
Eestlaslikku tasadust tunnustati pigem tugevusena, mis laseb kaaslasi tähele panna ja isikupäraselt läheneda. Viimast kutsuti tegema mitte doktriinide, vaid armastuse keeles, liikudes usuliste teemadeni kõigepealt ainelist maailma ning ühiskondlikke ja maailmavaatelisi küsimusi käsitledes, mis ilmselt tuttavamad.

Konkreetsed sammud
Teises rühmatöös tuli igal kirikul suurele paberile koostada tegevusplaan järgmiseks aastaks. EELK lauas algas tuline arutelu, mille tulemusel esitati saalile järgmine kava: kutsuda kokku luterlaste KRÜL; otsida üles ja võimestada koguduste rajamise juhte; lõimida kiriku õppeprogrammidest teemakohane kursus; lülitada leerikooli Jeesuse järgijaks õppimine; panustada noortesse neid näiteks koguduste nõukogudesse kaasates; tutvuda üleeuroopalise kogudusterajajate õpikeskkonnaga M4.
Aasta pärast uuesti kokku saades vaadatakse üle, kuidas plaan on teostunud. Loota võib plaanitust veel parematki, sest iga meeskonna ettekande järel palvetas terve saal ühiselt selle kiriku eest. Üksmeelne austav ja toetav õhkkond, milles saime kaasteelistega jälle tüki maad tuttavamaks, avaldas siinkirjutajale sügavat muljet.
Piret Riim