Peapiiskop Urmas Viilma advendikõnest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 11. detsember 2019 Nr 49 /
4. detsembril pidas peapiiskop Urmas Viilma Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus kutsutud külalistele advendikõne.
Kõnes jagas ta oma mõtteid ühiskonnaelu aktuaalsetel teemadel: kliimadiskussioonist, vägivallast ja naiste instrumentaliseerimisest, sõnelemisvabadusest ja sekularismist kui uuest ideoloogiast.
Iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud advendimõtiskluses täheldas peapiiskop Urmas Viilma, et lõppev aasta oli riigi jaoks rikas mitme auväärse juubeli ja tähtpäeva poolest, kuid lisas, et sisemiselt rikkaks ei muuda meid mitte peod ja juubelid, vaid inimeste teenimine ning igapäevane töö. „Kiriklik armastustöö inimeste juures algab juba enne uue elu sündi ning ulatub ka üle aja ja maise elu piiri igavikku,“ ütles Urmas Viilma, leides, et sageli ei leia selline tegevus avalikku äramärkimist, sest meedias on atraktiivsem tähelepanu suunata pigem välistele ja maistele asjadele, mis kiriku jaoks pole mitte põhi-, vaid tugitegevused.
Kliimadiskussioonil peatudes nentis Urmas Viilma, et teda häirib see, kuidas kliimamuutuste peatamist püütakse sageli motiveerida esmajärjekorras tulevikuinimese isikliku heaolu säilitamise vajadusega. „Ristiinimene hoolib loodust ehk loodusest ainuüksi juba seetõttu, et Jumal ise on pannud ta selle eest vastutama,“ märkis ta.
Eesti keele aastaga seonduvalt avaldas peapiiskop seisukohta, et ühegi teiste suhtes lugupidavalt ja väärikalt käituva inimese sõna ei saa olla kunagi lõpuni vaba. „Täielikult vaba sõna on piirideta ja ujuva tähendusega ning muutub seetõttu oma olemuselt sisutuks, isegi mõttetuks,“ nentis ta. Sõnavabadust mõistetakse tema tähelepaneku kohaselt Eestis pigem hoopis sõnelusvabadusena, sellisest vääriti mõistetud sõnavabadusest tekib aga sõnareostus. Viimast tuleks käidelda samamoodi nagu prügi ehk et igaüks meist peaks teadlikult hakkama tegelema sõnasorteerimisega.
Jõulurahu tagamiseks pidas Viilma mõistlikuks sõlmida ühiskonnas kultuurse kõne kokkulepe. Ta pakkus retsepti ka sõnamürgisõltlastele: „Võõrutusraviks saab olla ainult täielik vaikimine, sõnapaast, mis on igast sisutust sõnast tähenduslikum ja kõnekam!“
Urmas Viilma avaldas veendumust, et usuvabadus eeldab alati erinevate religioossete maailmavaadete olemasolu ühiskonnas. Kui jääb alles ainult üks ametlikult toetatud usuline maailmavaade või filosoofia, lõpeb usuvabadus ja riigikiriku rolli võtab hiilivalt endale sekularism kui maailmavaade – uus vaimsus. „Olen seisukohal, et kui jätkame ilma üleüldise kohustusliku religiooniõpetuse rakendamiseta Eesti üldhariduskoolides, oleme põhiseaduses sõnastatud riigikiriku puudumise põhimõttega vastuollu jõudmisele väga lähedal,“ leidis Viilma.
Peapiiskop Viilma kinnitas, et kirik on ühiskonnas kohal ning täidab oma põhiülesannet – kuulutab rõõmusõnumit Jumala armust ja teenib ligimest – erineval viisil kõikides eluvaldkondades.
Peapiiskopi kõne tekst on leitav veebis www.eelk.ee.
EELK konsistoorium