Iga teekond Jumala juurde on eriline

Päästev majaka tuli kauguses, küünla süütamine, pimeduses lüliti otsimine ja leidmine – seal, kus on valgust, on lootust, on soojust ja elu. Jumal, kes „paljastab sügavused ja saladused, tema teab, mis on pimeduses, sest tema juures elab valgus“ (Tn 2:22) ja see valgus pääseb maailma, sündides Jee­suse Kristusena.
Igal aastal jõuame oma teekonnal jõulusõime äärde, valguse sünni juurde. See puudutab. Väike armas laps on mõistetav: liigutav abitus ja armsus poeb südamesse. Oleme seda enne kogenud, see on meile tuttav olukord. Toimuvat ümbritsev lihtsus teeb hoolivaks.
Nobeli kirjandusauhinna laureaat Isaac Bashevis Singer kirjutab „Patukahetsejas“, et seal, kus ei ole usku, ei märgata imesid. Sünd on igapäevane, ent elu ime. Veel suurem ime, kui Jumal loobub oma olust (Fl 2:7a), väljub varjatusest, et finitum est capax infiniti (ld k lõplik (inimloomus) on võimeline vastu võtma lõpmatut) ja sünnib maailma läbi neitsi, et inimkond võiks koos 10. sajandil elanud Simeon Uue Teoloogiga õhata: „Tule, tõeline valgus. /—/ Tule, nende igatsus, kes janunevad lunastust“.
Christoph Wrembek, jesuiidist preester ja Ignatius Loyola vaimulike harjutuste meister, on aastaid ka Eestis retriite juhendanud. Ta õpetab, kuidas siseneda läbi palve, vaikuse, kohaloleku pühakirja, kuidas kaduv ja piiratud inimene saab läheneda igavesele Jumalale.
Tuleb valida paik, kus see võiks sündida. Kus asud sina praegu? Sel hetkel, füüsiliselt ja vaimselt? Seejärel astuda samm, koos keha liikumisega läheneda kogu olemusega Jumala ligiolu suunas. Kas selleks võiks saada teekond jõulukirikusse? Või jalutuskäik kesk lumist (vähemasti unistustes) veel lageraiumata metsa? Või välja jõuluettevalmistuse rahutusest väikese paastu radadel? Järgneb palve, aeglane ja südame sügavusest, et vaim ja hing oleksid valmis lugema pühakirja, minema sõnade sisse ja taha, kasutades kõiki meeli ning Püha Vaimu abi.
Kui raske on minna Petlemma koopasse, kus kohe hakkab laps sündima? Lugu me teame. Kas märkame detaile, kas paneme tähele lõhnu, tajume õlgede pehmust või torkeid, kas kuuleme sünnitusvaludes kohe emaks saava Maarja karjeid, kas märkame Joosepi abitust ja siis tegutsevat otsustuskindlust?
Iga teekond Jumala juurde on eriline. Isa Christoph on oma raamatus „Jõulud“ (lk 77) sündmust kirjeldanud Maarja silmade läbi: „Mu jõud oli pärast sünnitust otsakorral, kuid ma olin üliõnnelik. Kõik oli hästi läinud. Ma olin tänulik. Joosep oli väga armas, väga hoolitsev. Meil oli olemas kõik, mis vaja. Ja väikseke, ah, kui armas ta oli.
Ma mõtlesin korduvalt Naatsaretis asetleidnule. Aga ei saanud millestki aru. Nüüd oli ta kohal, see Kõigekõrgema poeg, kelle nimeks pidi saama Jee­sus ja kelle valitsusel ei pidanud lõppu tulema. Aga ta oli laps. Minu poeg. Täiesti tavaline poisslaps. Lähedalasuvast majast kostsid meieni hääled, seal lauldi midagi, kuid see ei seganud meid. Ma nihkusin Joosepile lähemale ning uinusin õndsalt tema kõrval, laps mu rinnal. Kõik oli lihtsalt nii ilus. Ja ma ei saanud millestki aru. Mingi aja pärast asetasin ma väiksekese ettevaatlikult enda kõrvale seinas asuvasse sõime. Ning uinusin taas, pea Joosepi õlal.“

 

 

 

Kätlin Liimets,
reporter