Elu imelisusest ehk mõeldes igavikule

Aasta lõpp viib mõtted igavikule. Surmale otsa vaadates tundub kõik nii lihtne. „Iga päev on kingitus“, on ju kulunud ütleminegi, ent kui tõesti avaneb võimalus – just võimalus – olla surmast „ühe millimeetri“ kaugusel, siis lihtsalt tead iga oma keharakuga, et see ON nii. Elu on ime. Jah. ELU ON IME.
Aja piiratuses kõik muutub ja liigub. On kuskile teel. Isegi juurtega maa külge klammerdunud puud. Ei kõnele tuulepuhangutes liikuvatest okstest. Pigem muinasjuttudes tuntud rändavatest puudest, kes ei lähe üksi, kuigi võib ka üksi, vaid võtavad kogukonna ja liiguvad teise kohta.
Sest senine koht ei kõneta enam, selle koha aeg sai täis või rüvetas keegi selle. Või sul on häbi. Või polegi mingit vastandumist, tüdimust, silmade ärapööramist – lihtsalt teine koht kõnetab rohkem – võtad oma kogukonna, kõik need, keda armastad, ka lambad ja veised, telgid ja tahtmised, ning asud nagu sajandeid tagasi esiisa Aabraham teele. Sinna, kuhu Jumal tahab, et sa lähed.
Ja südames on rahu. Südames on täielik usaldus. Täielik teadmine, et sa pead minema. Sinu minemises on Sisu ja Eesmärk. See pole minemine minemise pärast, vaid see on ELU. ELU KOOS JUMALAGA.
Seda võib kirjeldada ka tantsuna. Ka lõuendil. Surmatants. Jah, Ta võib sind ühe hetkega surmatantsu paisata. Viid hommikul lapsed kooli ja lasteaeda. Käid hambaarsti juures ja seisad rahulikult kujutledes, koguni igatsedes mitte mingeid ääretusi sügavamõtteliselt, vaid hommikusöögiomletti rohke kohviga. Tegelikult on sul tõepoolest kõht tühi ja tahte ning kujutlusvõime koostöös lausa tunned äsja praetud peekoni-muna lõhna, süljenäärmed töötavad ja … siis tuiskab surm sust mööda, haarab käest ja tirib tantsule.
Ehmatav on, et Jumalal on ka vägi sind sellest tantsust välja tirida. Ja kui Ta tahab, siis ilma ühegi kriimuta. Sa tunned surma hingust oma põskedel, mööda ninajoont liigub külm hingus huulteni ja suudluseni on vaid üks habras hetk … Käsi on ümber piha ja keha liigub muusika ühtaegu meeletus ja harmoonilises taktis … kohe-kohe jõutakse suudluseni … surma suudluseni surmatantsus …. Ja siis jääb kõik vaikseks … täiesti vaikseks … nii vaikseks, et on valus, süda ei tuksu, veri ei koha keha sisemuse lõpututes maastikes, vaikus on lõputult vaikne ja kõik, mis oli enne, seda ei ole enam.
See ongi surm … ja ühtlasi ülestõusmine surmast. See ongi ülestõusmisöö müsteerium: see, mida vaimulikud on sajandeid edasi andnud sõna ja sakramendi läbi; mida ehitusmeistrid on väljendanud katedraalides ja kunstnikud lõuendil; see, mis paneb valguse särama vitraažides; see, millest kristlased läbi sajandite on vaimulikult toitunud ja südame sunnil jaganud.
Jumalal on väge sind ka ilma suremata surmast läbi viia, ülestõusmishommikuni juhatada. Sinna, kus kõik on uus ja nii talumatult intensiivne, kõigel on tähendus. Ei mingit tardumust, solvumist, pisaraid, ühe-käega-avan-teisega-sulen-mänge, ei mingit vihkamist.
Sest mitte midagi väljaspool Jumalat ei ole. Ka valu mitte. On üksnes Tema. See on äraütlemata vägev. Lausa talumatult vägev. See on, mille pärast põlvili heidad Tema ette, sest teisiti ei ole võimalik.
Pärast seda, kui oled surmatantsu tantsinud ja sellest eluga välja tulnud, pärast seda ei ole enam miski nii nagu enne. Isegi armastus … ta on sügavam ja lihtsam, saavutab oma täiuslikkuse surma palge ees. Ta vaikib ja on olemas … ei taha enam midagi … ei igatse enam midagi … ei ihale … tal pole enam mitte mingisuguseid lootusi ja tulevikuplaane …
Tal on Jumal … ja Jumalas on nii palju radu, nii võrratuid maastikke, päikeseloojanguid ja -tõuse, jääloomisi ja vihmavalinguid, aega ja ajatust, et kõik muu kaob selle kõrval.

 

 

 

Kätlin Liimets,
reporter