Religioossed tarbimis­­väärtused ja kiriku võimalik abi ettevõtjatele

Kiriku üks olulisi probleeme tänapäeval on oma vajalikkuse tõestamine. Seni on kiriku vajalikkust seostatud rituaalsete teenuste ja hingelise toe pakkumisega. Kiriku roll Eesti ühiskonna majanduslikus arengus on teema, millest ei taha rääkida ei vaimulikud ega ka majandusteadlased. Siiski võivad kirikud oluliselt kaasa aidata ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks välisturgudel.
Kõigepealt tuleks sõnastada situatsiooni kirjeldus. Arenenud riikide turud on küll ilmalikud, seal toimivate tarbijate valikud on meile mõistetavamad, kuid need turud on üsna tiheda konkurentsiga. Samas kasvab nõudlus arenevate riikide turul – seda nii tarbijate arvu kui ostujõu kasvu tõttu.
Arenevad riigid on paljudel juhtudel religioossed ühiskonnad. Religioon võib sätestada tarbimispiiranguid: muslimid ei söö sealiha ja koorikloomi ega tarvita alkoholi ning neid komponente ei tohi olla ka vähesel määral toidus; hindud ei tarbi loomaliha jne. Üsna tihti sätestab religioon piirangud mitte ainult toote komponentidele, vaid ka töötlemisviisidele (sealiha ja halal- või koššerliha ei saa töödelda ühel ja samal tootmisliinil).
Ettevõtjate üritused ei tohi langeda religioossete pühade ajale, reklaamis näidatu peab vastama religiooni nõuetele esituse viisi ja seal näidatavate isikute riietuse poolest. Muslimid ei talu filme, kus naiste riietus ei vasta religioossetele tavadele ning erinevad sugupooled käituvad vabameelselt. Selliseid piiranguid on üsna palju, need on erinevad mitte ainult eri religioone võrreldes, vaid mõnikord ka religiooni sees.
Kuigi teoloogid räägivad kõigist inimestest kui jumala lastest, võivad kohalikud religioossed arusaamad tekitada umbusku teist religiooni tunnistava lepingupartneri või ka ilmaliku inimese vastu. Religioossetes ühiskondades jätab Eesti ettevõtte esindaja üsna kehva mulje deklareerides, et ta on ateist, mingit jumalat pole olemas ja parem oleks rääkida asjast, s.o lepingu sõlmimisest.
Eesti ettevõtete läbilöögivõime tugevdamiseks oleks hädasti vaja süvendada kultuurilist (sealhulgas religioosset) arusaamist ning kohanemisvõimekust. See ei tähenda töötajate maskeerimist muslimiks, juudiks, hinduks jne, kuigi sama usu pooldaja saatmine müügiesindajaks aitab kergemini kontakti luua. Teoloogidel on oma eriala tõttu teadmisi mitmesugustest religioonidest, seepärast võiksid nad avaldada sel teemal artikleid ja teha koolitusi. Et jutt ei jääks üldsõnaliseks, tuleks artiklid ja koolitused seostada konkreetse ekspordiharuga ning sihtturuga.
Tarbija valik toimub mitmete tarbimisväärtuste toimel, meie ettevõtjad pööravad seni tähelepanu ilmalikele funktsionaalsetele tarbimisväärtustele (kauba terviseohutus, füüsilise vajaduse rahuldamine, hind). Tähelepanu alt on jäänud välja religioossed tarbimisväärtused.
Koolituste sisu peaks keskenduma probleemidele: a) siht­­turu traditsioonilised kaubad ja teenused ning nendele kehtivad tarbimispiirangud seoses ühiskonnas domineeriva religioosse narratiiviga; b) uue Eestist pärineva kauba omadused ja võimalik tarbija poolt tajutav psühholoogiline ning sotsiaalne risk; d) religioossete liidrite tähendus kohalikus ühiskonnas ning nende võimalik mõju uue kauba adaptatsioonis.
Tähelepanu tuleks pöörata: a) religioossete nõuete arvestamisele juba toote väljatöötamisel; b) kaupade usaldusväärsuse tõstmisele religioosse sertifitseerimise abil; c) marketingitöös sihtturu religioossete liidrite ja koguduste toetuse saavutamine. Kõikides nendes valdkondades on vastavate koguduste abi võimalik ja vajalik.
Omaette teema majandusteadlastele koostöös teoloogidega on vastaval turul kauba religioossete kohanemiskulude arvutamine. Religioossete tarbimisväärtuste arvestamine kaupade väljatöötamisel võiks rahuldada ka eesti religioossete tarbijate vajadusi (on ka Eestis usklikke, kes järgivad tarbimispiiranguid – neid on ka kristlaste hulgas, näiteks adventistid). Seega osa religioosselt kvaliteetset kaupa võiks jääda Eestisse tarbimiseks.
Võimalik teoloogide ja ettevõtjate koostöö võiks toimuda Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ning Eesti Kirikute Nõukogu vahel ning võiks olla üks Eesti Kirikute Nõukogu töövaldkondi.
Koostööga võiks saavutada mitmeid eesmärke: a) aidata kaasa Eesti ühiskonna jõukuse kasvule seoses tootmise kasvuga; b) aidata rahuldada arenevate riikide kaubavajadusi; c) luua side erinevate ühiskondade vahel (kaup kaupluseriiulil tõstab Eesti tuntust rohkem kui poliitikute ringsõit, seosed võivad tekkida ka eri riikide samanimeliste kirikute vahel, kontaktid religioossete liidritega aitavad soodustada Eesti kui riigi poliitiliste eesmärkide saavutamist); d) luua side ettevõtjate ning kirikute vahel (kui kirik on kaasa aidanud kauba müügile kaugesse riiki, siis pole ettevõtjal kahju anda raha kirikuhoonete remondiks. Koostöö maht võiks esialgu olla katseliselt väike ja piirduda kaasabiga suurematele eksportijatele.
Alver Aria,
Tartu ülikooli majandus­teaduskonna doktorant