Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rahu, mis oleks üle mõistuse

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Tartu Peetri kirik oli avatud palvepäevadel kõikidele, kes soovivad pühakojas palvetada. Kätlin Liimets.

On kaunis ja kosutav, kui päikesepaiste täidab toa. On kaunis ja kosutav, kui Püha Vaim täidab oma rõõmu ja rahuga meie ihu, hinge ja vaimu.

Möödunud pühapäeval, mis kandis vanakiriklikku nime Laetare ehk ladina keelest tõlkides ’rõõmustage’, küsiti, kust leida keerulises eriolukorras, vaikselt hiiliva hirmu ja ahastuse meeleseisundis rõõmu. Allikas on jätkuvalt seesama: lohutaja Püha Vaim, tõe valgus ja vaimulik rõõm. Seega võiks olla meie lakkamatu palve: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Ps 51:12–13)

Netikirik on avardunud

Pea kaks nädalat oleme elanud koroonaviiruse ohust tingitud eriolukorras. Kõik kogunemised, ka jumalateenistused, on keelatud, ent pühakojad siiski võimaluste piirides inimeste isiklike usuliste vajaduste täitmiseks avatud. Kolmapäeviti ja reedeti on palvepäevad, jätkuvalt töötab kristlik meedia. Lisaks sai ristirahvas hingekosutust pühapäeval ETV2-s eetris olnud „Püha päeva palvusest“, kus hakkavad teenima EKNi liikmeskirikute esindajad, esimesel korral teenis peapiiskop Urmas Viilma koos Riivo Sinijärvega Tallinna toomkogudusest.

Virtuaalreaalsusesse kolinud netikirik on avardunud, järjest tekib uusi võimalusi jumalateenistustest osavõtuks reaalajas, ka järelvaatamiseks. Samas võib märgata, vähemasti Tartus, et kogudustes on erinevaid valikuid tehtud. On kirikuid, mis pühapäeval suletud, samal ajal kui toimub jumalateenistuse ülekanne internetis, ja pühakodasid, kus ülekannet ei toimu, ent uksed on avatud. Ehkki viimastes jumalateenistust ei toimu, siis piisavalt kaugel üksteisest ja hügieeninõudeid järgides pühakirja lugeda ja palvetada ikka saab. Ilmselt on veel variante.

Ära söö seemnekartulit

Seljataga on esimesed erakorralised palvepäevad. Isegi kui kirikud olid peaaegu tühjad, helisesid kellad üle linna, kutsudes palvele ja andes märku, et kirik hoiab kogu rahvast oma palvekätel. Tartu Peetri kiriku välisuks on esimesel palvepäeval avatud. Väike, aga oluline detail, mis näitab hoolimist, sest see tähendab, et sa ei pea ukselinki puudutama. Siseuks on siiski külma kaitseks suletud. Kirikusaal on tühi, mitte hingelistki, aga küünlad altaril põlevad, andes märku Püha Vaimu kohalolekust.

Tartu praostkonna praost, Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming ja koguduse sekretär Margit Vaikmäe on vaatamata erakorralisele seisukorrale kantseleis kohal tavalistel aegadel. Rahvast sel päeval ei käi. Minu seal olles helistab koguduse liige, vanem proua, kelle juttu kuulates hakkavad õpetaja Toominga silmad tänulikult särama. On veel neid vanu palvemeelseid koguduseliikmeid, kes helistavad oma vaimulikule, et teda julgustada.

„Inimestena võime olla ehmunud, kirikuna mitte. Maa püsib. Rahvas püsib. Peame meeles hoidma, mida meie vanaisad õpetasid, ehk: „Ära söö seemnekartulit!“ See kehtib praegu kõige kohta,“ ütles Ants Tooming tõsiselt, kui küsin, millised meeleolud koguduses valitsevad. Ta kinnitas, et muidugi on mure, sest Peetri koguduses on palju vanemaealisi.

Möödunud nädalal helistas ta praostkonna koguduste vaimulikele, julgustas ja soovitas, et pühakojad võiksid vähemasti pühapäevadel lahti olla, altaril küünlad põleda, hea on, kui orel mängib. „Praegu on kõik terved! Tänu Jumalale! Palvetan kõigi eest!“ lausus ta, lisades: „Olen rahul, kuidas kirik on kriisis reageerinud. Meeldib, et praegune kirikupea julgeb otsustada.“

Palugem rahu!

Emeriitõpetaja dr Toomas Paul küsis Tallinna Jaani koguduses pühapäeval peetud netijutluses raskeid küsimusi: „Kas praegune aeg on selline, kus peaks rääkima tõsiseid sõnu, või peaks püüdma lohutada ja ütlema: „Oh ei, pole viga midagi!“? Mida kirik ja vaimulikud peaksid tegema? Seda ei oska mina ütelda.“

Siiski kinnitas ta, et ka selles olukorras on Jumal leitav ja meil jääb „paluda endale, oma lähedastele, oma rahvale rahu, mis oleks üle mõistuse, mis ei oleks lihtsalt lohutus, vaid mis oleks julgus leppida kõigega, minna läbi elu ja läbi surma“.

Kätlin Liimets