Kiriku valmidus kriisiolukorras

Möödunud kolmapäeval toimus Tuusulas Jokela gümnaasiumis jõhker veretöö – noormees tappis koolidirektori ja tervishoiutöötaja ning kuus kaasõpilast. 18aastane Pekka Eric Auvinen tulistas oma koolikaaslaste suunas 76 korda, kokku oli tal varutud 500 padrunit. Lisaks üritas ta ühte ohvrit ja koolimaja põlema panna – süütevedelikku leiti nii põrandalt kui seintelt. Siis kõmmutas poiss endale kuuli pähe ning suri hilisõhtul haiglas.Juhtunu ei leidnud aset Ameerikas, vaid tsiviliseeritud ja rahumeelses Põhjalas – enamgi veel, meie naaberriigis Soomes. Kui mõelda sellele, et Viljandi ja Tuusula praostkonda seovad pikaajalised sõprus- ja koostöösidemed, siis puudutab Jokela tragöödia vähemasti viljandlasi üsna otseselt.
Kas samasugune õudusunenägu oleks võinud või võiks tulevikus toimuda ka Eestis? Eesti koolipsühholoogide liidu esinaine Kadri Järv-Mändoja meelest on see üsna tõenäoline. Kirjanik Kaur Kender arvab, et koolitulistamistega tuleks tasapisi ära harjuda: «Vähemalt sel planeedil tundub koolikaaslaste tapmine üha moodsamaks muutuvat. Kas sellega tuleb võidelda? Kindlasti, kõigi vahenditega! Kas see välistab kõik sellised juhtumid? Kahjuks mitte.»
Ilmselt ei ole ma ainus, kes on möödunud päevadel imetlenud – kui seda sõna siinkohal üldse sobib kasutada – Soome kiriku valmisolekut vägivallaohvritele ja kogu rahvale kriitilistel hetkedel toeks olla. Juba siis, kui tulistaja alles koolimajas märatses, evakueeriti suur osa lapsi kohalikku kirikusse, kus oli püsti pandud hädaabikeskus. Päev hiljem kirjutas Jokela päevaleht, et koostöös Punase Ristiga on kirikusse rajatud kriisikeskus, kus töötavad nõustajad ja psühholoogid. Kirikusse pääsesid üksnes abivajajad, aga mitte ajakirjanikud.
Espoo piiskop Mikko Heikka pidas traagilise päeva õhtul Soome Yle Radio’s palvuse, kus mälestati hukkunuid ja palvetati nende omaste eest. Sama tegi piiskop päev hiljem Helsingi toomkirikus toimunud mälestuspalvusel. Rääkimata sellest, et Tuusula kirikud on iga päev avatud ning vaimulikud ja koguduste töötegijad valmis šokeerituile toeks olema. Soome kiriku koduleheküljel on hulgaliselt telefoninumbreid ja viiteid, samuti konkreetseid juhiseid ja nõuandeid abi saamiseks ja aitamiseks kriisiolukorras. Kuni piiblitekstide ja laulusoovitusteni välja.
Neljapäeval saatsin Tuusula praostile Viljandi praostkonna vaimulike ja koguduste nimel kaastundeavalduse, millele sain juba mõne tunni pärast tänusõnad ja lühikese vastuse: «Ka kõige sügavamas mures põlevad lootuse küünlad.»
Neljapäeval küsis üks ametivend vaimulike listis murelikult: «Kui palju me oleme valmis sarnasteks olukordadeks? Kui paljudes meie kogudustes on (kas või paberil või vaimuliku ajus) olemas nii-öelda kriisiplaan? Või kasutame paljudesse meie kirikutesse sisseehitatud kindluse funktsiooni, tõmbame uksed kinni ja loodame, et ehk midagi ei juhtu?»
See ei ole tähtsusetu ega kõrvaline küsimus. Kirik võib ju tegelda oma liikmete arvu ja aktiivsuse ning tulubaasi kasvatamise ja liturgia reformimisega. Kuid kas oleme valmis selleks, et kui Eestimaal juhtub midagi taolist – mille eest Jumal meid armulikult hoidku –, siis põlevad ka kõige sügavamas mures lootuse küünlad?

Marko Tiitus