Elu võimalikkusest Kaukaasias
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 28. november 2007 Nr 46 /
Maret Romani saabus Eestisse rahvuskaaslaste programmi konverentsile 700 000 elanikuga Kabardi-Balkaari Vabariigist läbi Moskva ja sisenes riiki ilma viisata. «Olen ju Eesti vabariigi kodanik,» ütles 32 aastat Venemaa autonoomse piirkonna pealinnas Naltšikis elav ettevõtja.
Viis aastat tagasi hakkas väikest kondiitritsehhi pidav kahe täiskasvanud tütre ema organiseerima rahvuskaaslaste ühendust, sest arvas seal eestlastest üksi elavat. «Algul oli meid 17, aga nüüd juba üle 30,» ütles Maret Romani ja lisas, et eestlased on seal armastatud ja huvi nende kultuuriürituste vastu suur.
Novembri lõpupäevil võtavad nad vastu suursaadik Marina Kaljuranda, kes sõidab Kabardi-Balkaarisse üle andma Eesti Punase Risti V klassi ordenit Elbruse territoriaalse otsingu-päästeteenistuse ülemale Boris Tilovile eestlase Andres Karu elu päästmise eest.
Saaremaalt pärit mägimatkaja Andres Karu oli möödunud aasta septembrikuus sooloalpinistina Kaukasuses matkanud, kui ootamatult kivivaringusse sattus. Pärnu Postimees kirjeldas 3500 meetri kõrguselt Tsegeti mäelt eestlase leidmist. Tilov oli öösel saanud teate Eestist Moskva kaudu ning Karuga mobiili teel ühendust võtnud tema asukoha ja seisundi määratlemiseks. «Tilov saatis välja kaks päästjate rühma, kokku 12 inimest, kes lähenesid kivivaringu kohale kahest küljest ja jõudsid neli tundi hiljem kiviga tugeva löögi pähe ja vasakule ribidesse saanud, varinguga liustikuprakku surutud külmetava eestlaseni.»
Boris Tilov on esimene Venemaa tavakodanik, kellele kui elupäästjale on Eesti president annetanud riikliku teenetemärgi.
Keskmiselt 5642meetrine Elbrus on Kabardi-Balkaaria pärl ka Maret Romani meelest. «Meil on ilusad mäed, sanatooriumid. Tulge meile puhkama,» kutsub ta lahkelt ja ütleb, et elu nende piirkonnas on rahulik. Ta jagab kiidusõnu kaks aastat tagasi valitud presidendi kohta, kelle valitsemise ajal on elu paremaks läinud.
Valgamaalt pärit Maret leidis endale osseedist mehe rongisõidult. Tema oli teel puhkekodusse, mees läks autot otsima. Sattusid lihtsalt ühes kupees sõitma. «Minu ema sõitis ikka kohapeale peret üle vaatama, enne kui lubas mul mehele minna. Olime ju kuulnud, et osseetidel on vähemalt kolm naist,» meenutab Maret naerdes. «Läksin kui oma peresse, kuigi algul oli raske harjuda.»
Mareti vanem tütar Ella on raamatupidaja, noorem, Veronika filoloog. Mõlemad abielus ja peres ka väikesed lapsed. Maret püüab oma lastelastega ka eesti keeles rääkida, et nad jätaksid meelde vanaema kodumaa ja Saaremaal elanud esivanemad. «Ütlen oma aasta ja nelja kuu vanusele lapselapsele Kajale, kui külla lähen, et too vanaemale sussid, ja kohe kiirustab laps neid tooma.»
Sirje Semm
