Suukorv ja sõnavabadus

Luterlastena oleme küllap hästi tuttavad katekismuse õpetuse­ga: „Meie peame Ju­ma­lat kartma ja armastama, et me oma li­gimese peale ei tunnista va­let, te­da ei reeda, keelt ei pe­ksa ega tõs­ta tema peale laimujutte, vaid et me teda vabandame, räägime temast head ja kääname kõik asjad hea poole.“ 

Paraku elame tänapäeval ühiskonnas, kus kristluse mõju on tagasihoidlik ning kahjuks tuleb pahatihti ette nii verbaalset kui füüsilist vägivalda. Kas niinimetatud vihakõne, s.t kellegi verbaalse ründamise karistatavaks muut­mine aitaks probleemi la­hen­dada? Seda nõuab Eestilt Euroo­pa Liit. 

Kriminoloogia emeriit­pro­fes­sor Jüri Saar selgitab, et vi­hakõne kriminaliseerimine kan­nab kahte eesmärki: esi­teks avaliku rahu kaitse ja tei­seks teatavate gruppide kaitse. „Kui mõnda inimest on jumal varustanud suuvärgiga, mida inimene ise ei suuda või ei taha kontrollida, tekitab tema sõnakasutus ühiskonnas as­jatult palju pingeid ja pa­han­dust,“ märgib professor Saar, ja paljud inimesed ilmselt noo­gu­tavad kaasa: jah, sõimlejaid ja räuskajaid tuleks küll korrale kutsuda. 

Tegelikult näebki kehtiv sea­dus ette karistuse avaliku vaenuõhutamise eest, lisades sa­mas olulise klausli: „kui sel­le­ga on põhjustatud oht isiku elu­le, tervisele või varale“. Vi­ha­kõne kriminaliseerimise all aga peetakse silmas sea­du­se karmistamist nii, et ka­­ristatavaks muutuks „vae­­nu õhutamine“ või „dis­kri­mineerimine“ palju üldi­se­mas mõttes – otseselt ilma ohtu põhjustamata. 

Ja nüüd peaksid krist­la­sed olema eriti tähe­le­pa­ne­likud. Mõne lääneriigi ko­ge­mus näitab, et asja mõ­te on maailmavaatelise eri­ar­va­mu­se mahasurumine kri­mi­naal­õiguslike vahenditega. Vi­­­­­hakõne (inglise k hate speech) kontseptsioon annab vä­l­­i­selt õilsa ettekäände (vä­­­he­muste kaitse) niisu­gus­­te mõtteavalduste maha­su­ru­miseks, mis ei ole kooskõ­las va­­litseva ilmalik-liberaalse ideo­loogiaga. 

Näiteks – kuna valdav osa krist­lasi peab kinni Piibli õpe­tusest, et homoseksuaalsed suh­ted on patt, võidakse minna vas­tuollu näiliselt inimõiguste sil­di all pea­le surutava li­be­raalse arusaamaga. Või kui keegi väidab, et abielu on ainult mehe ja naise liit, võib seda „inimõiguste“ val­guses pidada vähemuste diskri­mi­neerimiseks. 

Mitte juhuslikult ei osuta professor Saar sellele, mida ta nimetab Piibli homofoobseks tõl­gendamiseks – justkui oleks Piibli sõnum tegelikult mi­da­gi muud, kui kirik seda õpe­tab. Ka pole Saare sõnutsi küsimus „niivõrd selles, kas kellegi sõnaline ähvardamine on seostatav reaalselt teostuda võiva ohuga, vaid probleemiks on mingeid inimgruppe vaena­va üldise atmosfääri loomine ja levitamine“. Kui kõne all pole enam õigustamatult agressiiv­ne käitumine, vaid mingi eba­mää­rane „üldise atmosfääri loomine“, ei või keegi enam kindel olla, mida tohib öelda. Tekib hirmuõhkkond. 

Ehmatava näite võib tuua põhjanaabrite juurest. Ni­melt uuritakse Soomes juba roh­­kem kui aasta kristlasest polii­ti­ku, äärmiselt meeldiva ja tasakaaluka inimese Päivi Rä­säne­ni väljaütlemisi seoses Piib­­li õpetusega abielust ja homo­su­he­test. Räsänen on käi­nud juba kolm korda mit­meid tunde kestnud üle­kuu­la­misel. Millises kuriteos Räsäneni kahtlustatakse? 

Politsei uurib, kas ta po­le Piiblit tsiteerides või krist­likku arusaama esile tuues õhu­tanud vaenu mõne vähe­musrühma vastu. Niisiis ei ole enam küsimus kellegi ähvar­damises või vaenulike aval­duste tegemises, vaid liht­salt Piibli sõnumile vii­ta­mises. Räsäneniga toimuv mee­nutab pigemini Franz Kaf­ka teost „Protsess“ ja mitte de­mo­kraatlikku ühiskonda. Mul­le tundub, et Räsänenist soo­vitakse teha hoiatav näide, et keegi ei julgeks enam avalikult Piibli õpetust esile tuua. 

Teine näide. Tänavu suvel võis uudistest lugeda, et Šoti­maal on kavas ühtlustada ja laiendada vihakuritegusid kä­sitlevaid õigusnorme. Šoti ka­toliku piiskopid hoiatasid, et „ässitava materjali“ omamise keeldu võib vabalt laiendada näiteks Piiblile, katekismusele või kiriku dokumentidele. Piis­kopid rõhutasid, et tsensuuri keh­testamise asemel tuleb akt­septeerida erinevaid ühis­kon­nas esinevaid vaateid ja võimaldada lugupidavat aru­t­e­lu. 

Niinimetatud vihakõne kri­­mi­naliseerimise esimesed ohv­rid on kristlased, vähemasti Piiblit tõsiselt võtvad uskli­kud. Just nende suud ta­he­takse alatiseks sulgeda, sest liberaalne režiim ei või ta­luda Jumala sõna. Me ole­me praegu tunnistajaks va­­baduse ja demokraatia kok­ku­varisemisele lääneriikides. 

Selle põhjuseks on libe­raalne demokraatia – sallimatu ideo­loogiline režiim, mis on kur­juselt võrreldav nõukogude kor­raga. Me peame väga tähe­­lepanelikult jälgima, mil­li­sed poliitilised jõud Eestis viha­kõne kriminaliseerimist taotlevad. Ja teadvustama, et nad tahavad sellega rünnata kirikut ja vaigistada kristlasi. 

 

 

 

 

Veiko Vihuri,

teoloogiadoktor