Tekstiilist sõnumikuulutajana

Mardipäeval, 10. novembril räägiti Tallinna Jaani kirikus toimunud sümpoosionil kirikutekstiilidest.

Tegemist oli kolmanda EELK ja muinsuskaitseameti koostöös toimuva sümpoosioniga, seekord teemaks EELK pühakodades kasutatavate tekstiilide roll, hoidmine ning uute teoste loomine. Esimene arutelu oli pühendatud kirikukelladele (2018) ja teine keskendus vitraažidele (2019). 

Peakorraldajana ettekandepäeva juhtinud kirikutekstiilide uurija Marju Raabe tuletas meelde, et kirikutekstiiliks peetakse tekstiile, mis täidavad praktilist otstarvet ja väljendavad oma värvide ja sümboolikaga kristliku õpetuse sisu ning kirikuaasta perioodidega soetud sündmusi ja nende sündmuste tähendust kristlaskonnale.

Liturgiline pärand

Eneseisolatsioonis viibinud piiskop Tiit Salumäe tervituse luges ette praost Jaan Tammsalu. Tervitades koosviibijaid Martin Lutheri 537. sünniaastapäeval tunnistas piiskop: „Ma tean, et meie kirikus on neid, kes ei pea vajalikuks ka liturgilisi riideid ja arvavad, et ainult sõna on vaja kuulutada.“ Sellisele suhtumisele vastukaaluks peab Salumäe meie ülesandeks austada ajaloolist traditsiooni ja uurida liturgilist pärandit.

Vaagides Tõnis Mäe mõtet, et Looja on loonud meid loojateks, toonitas praost Tammsalu, et kirikus on palju sellist, mis seda tõestab ja mida vaadates tunneme, et oleme kõnetatud. 

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie tänas EELK-d sisuka koostöö eest. Ta meenutas, et sõna „tekstiil“ tuleb ladina keelest, tähendades kootud lõnga, kangast. Sõna „tekst“ pärineb samast tüvest ja tähendab kokkuseotud sõnu. „Kirikutekstiilid kõnelevad meile huvitavaid sõnumeid,“ nimetas Raie, lisades, et nende loomisele on esitatud tavapärasest kõrgemaid nõudeid. 

Kodu vajab tekstiile

Ettekannet „Kirikutekstiilid kui osa jumalateenistusest, talitustest ja kirikuruumist“ alustas õp Gustav Piir paralleelist inimese ja Jumala koja vahel. Kui inimese elupaik on kodu, kus igapäevasteks toiminguteks vajame mitmesuguseid tekstiile, siis ka kirik kui Jumala kodu vajab toimimiseks tekstiile. Piir rääkis erinevatest tekstiilist esemetest, mida Piibli vahendusel teame Jeruusalemma templist, sünagoogidest ja hilisematest kirikutest. „Kirikutekstiilid aitavad jumalateenistust pidada, kasutatavad värvid aitavad orienteeruda kirikuaastas,“ rõhutas vaimulik. 

Sümbol on sõnadest rohkem

Värvidest kirikutes kui sümbolitest pidas ettekande õp Hedi Vilumaa, kes ärgitas kuulajaid mõtlema küsimusest, kuidas sümbolid saavad kaasa aidata sõnumi edastamisel ning mida teeme asjadega, mis on omandanud sümbolväärtuse. Ettekandja sõnul on sümbol seotud visualiseerimisega, seda peab kuidagi näha olema. Tihti on sümbolit sõnadega isegi raske väljendada: „Sümbol on sõnadest rohkem. Kõik märgid ei ole sümbolid, eriti kristlikus kontekstis.“ Tema sõnul on oluline, et sümbolit mõistaks kollektiiv üheselt. 

Sümbol võib oma tähendust ka ajas muuta. Kui 1. novembrini oli EELKs viis liturgilist värvi, siis sellest kuupäevast alates on ka sinine liturgilise värvina sümbolväärtusega. Hedi Vilumaa nimetab, et tema teenitavas Suure-Jaani koguduses on veel sõjaeelsest ajast alal taevakarva kantslipõll, mida on kombeks eestlusega seotud tähtpäevadel kasutada. 

Kuidas säilitada

Sellest, kuidas ajaloolisi kirikutekstiile säilitada, jagas praktilisi nõuandeid Janika Turu muinsuskaitseametist. Kui tekstiili peetakse üldiselt õigusega hapraks ning ajahambast puretavaks materjaliks, siis oskusliku hoolduse ning õigetes tingimustes säilitamise korral see tähelepanek kummutatakse ning selgub, et riie võib säilida ka 500 ja enam aastat. Turu rääkis, kuidas ennetada murdekohti ja kaitsta tekstiile pleekimise, kahjurite, mehaaniliste kahjustuste ning ilmastikumõjude eest. 

Uutest kirikutekstiilidest rääkis kultuuriajaloolane Marju Raabe. Üle 20 aasta kirikutekstiile süstemaatiliselt uurinuna andis ta ülevaate, milline on EELK kogudustes kirikutekstiilide seis. Ta paneb kogudustele südamele planeerida aegsasti uute tekstiilide muretsemist, sest „head asja ei saa teha kiiresti“. Samuti soovitab ta kogudustel loobuda oma vanade ajalooliste tekstiilide igapäevasest kasutamisest, et säilitada need tuleviku tarbeks. 

Raabe sooviks senisest enam näha EELK kirikutekstiilides eestipärase kasutamist. Võiks olla rohkem ka meie looduslembust kirikutekstiilides välja toodud. 

Viimasena sai pikemalt sõna enne kohapeal algatatud diskussiooni Ehalill Halliste, kes tutvustas oma loomingust Hageri kiriku liturgilist gobelääni „Sanctus“. Ta toonitas väga head koostööd õpetaja Jüri Vallsaluga, kes aitas kunstnikul kavandite loomiseks kristlikku sümboolikat mõista. Kuuldes, et EELK-s on uus liturgiline värv, avaldas ta valmiolekut valmistada sinised altari- ja kantslikatted. Kui mõni kogudus selleks tellimuse esitab.

Liina Raudvassar

Kirikutekstiilid

Kasutatakse kirikutes ja kiriklikel talitustel.

Väljendavad ristiusu sisu sümbolkeeles.

Lähtuvad liturgilistest värvidest, mis EELK-s on punane, roheline, violett, must, valge ja alates 1. novembrist ka sinine.