Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Armastatud jõululaulu saladus

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Uudised / Number:  /

1942. a kirjutas Irving Berlin filmi „Holiday Inn“ jaoks laulu „White Christmas“. 

I’m dreaming of a white Christmas

Just like the ones I used to know

Where the treetops glisten

And children listen

To hear sleigh bells in the snow

I’m dreaming of a white Christmas

With every Christmas card I write

May your days be merry and bright

And may all your Christmases be white.

Heldur Karmo on tõlkinud selle laulu sõnad ka eesti keelde ning mitmel korral ringi teinud. 1967. a versioonis kõlab see nii:

Taas sajab valget lund väljas

ja toas on ehted haljal puul.

Kumab küünlavalgus

ja rõõmu algus

saab pea lauluks laste suul.

On pilvisse end kuu peitnud,

ei tähti puista taevakaar …

Kuid kui lapsed öös näevad und,

sajab väljas ikka valget lund.

Omal ajal sai Berlini laul Bing Crosby esituses selleks, mida võiks kutsuda hitiks. Koos teiste lauljate esitatud versioonidega (neid on kokku umbes 500) on laulu tänaseks müüdud rohkem kui 100 miljonit eksemplari. Milles on selle laulu edu saladus? Või üldse jõululaulude edu saladus? Milles on jõulude saladus, et jõule peavad ka uskmatud? Olen püüdnud seda enda jaoks pisut analüüsida ning tahan neid mõtteid jagada ka Sinuga, hea lugeja.

Unistus jõuludest

Olen leidnud terve rea ühiseid jooni, teatud mõisteid ja mõtteid, mis korduvad jõululauludes ikka ja jälle. Väga suures hulgas jõululauludes lauldakse lumest. Ka siis, kui laulja ise lund vihkab ja peab seda normaalset elu takistavaks. Lauldakse aisakelladest ja kuljustest, kuigi – kas Sa oskad neil vahet teha? Kuuleme kuusepuust ja küünlavalgusest ja perekonnast, kes kokku saab. Kõige selle kiuste, mis lauljate-kuulajate ümber igapäevaelus on tegelikult.

Ma olen taibanud – jõululaulud räägivad sageli teatud igatsusest, mis võtab küllaltki sageli nostalgia, mäluvalu, kibemagusa mälestuse kuju. Ma unistan jõuludest nagu lapsepõlve aal … Kuid ma arvan: neis lauludes väljenduv ei ole üksnes nostalgia, vaid midagi palju sügavamat. 

Olen mõistnud: jõululaulud, jõululugu ja jõuluaeg kõneleb millestki, mis on kindel. Millestki, mis on päris ja tõeline ja kandev. Reaalne, vastandatuna sellele, mida inimene ise püüab endale luua. Või ette kujutada, et ta loob ning edukalt. Jõululaulud ja jõululugu ei aita põgeneda reaalsuse eest, vaid need osutavad reaalsusele sellisena, milline see peab olema.

Joosep tagab turvalisuse

Tahan Sinuga, hea lugeja, jagada ühte oma kogemust pisut enam kui viie aasta tagant. 2015. a augustis pidi sündima minu esimene laps – Eva-Maria. Meditsiinilistel näidustustel oli kokku lepitud keisrilõige 12. augusti hommikuks. Seejärel pidime saama peretoa, et koos üksteisega harjuda. Kuid sünnitustegevus algas iseenesest kümmekond tundi varem, mistõttu korraline operatsioon muutus erakorraliseks ja Eva-Maria võeti ilmale öösel. 

See tähendas ka seda, et meile lubatud peretuba ei olnud veel vaba. Laps pandi oma korvikesse, emale anti voodi kahekohalises tavapalatis, kuid minule jäi vaid kõva tool voodi kõrval. Palatis oli küll teinegi voodi, kuid sinna ei tohtinud ma heita. Seda hoiti võimaliku teise vastse ema jaoks.

Nii ma siis istusin seal toolil voodi kõrval, vaatasin, kuidas ema ja laps magavad, püüdsin ka ise tukastada, lootes tooli pealt mitte maha kukkuda. Ja korraga meenus mulle koht jõuluevangeeliumist: „Nende jaoks polnud majas kohta“ (Lk 2:7). Ja meenus laul „Püha öö“, milles on sõnad:

Joosep valvab ja Marial sääl

hingab lapsuke põlvede pääl …

Ma taipasin – aga nii see just ongi, nii see just peabki olema. Ema puhkab, laps magab, Joosep tagab turvalisuse. Tänases maailmas võime ju suurte tarkadena arutleda selle üle, kas on vahet, kas olla mees või olla naine või ehk mõlemad korraga või siis eikumbki. Paberil ja kõmavates kõnedes võib see kõik tunduda ilus ja kena, poliitiliselt korrektne, kuid reaalsus on teine – ja jõululoo populaarsus kõneleb igatsusest selle järele, mis on päris.

Lugu uuest tulevikust

Jõulud kõnelevad meile päris perekonnast. Jõululaps on lähemalt uurides ääretult kaasaegne laps. Julgen öelda: jõululugu on lugu ootamatust rasedusest ja end petetuna tundvast peigmehest. See on lugu tulevikuplaanide purunemisest. Lugu sinu, minu ja meie lastest. Vana traditsioon ütleb, et Jeesuse vennad Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas olid Joosepi pojad (Mt 13:55). 

Jõululugu on lugu peigmehe soovist kõigele käega lüüa ja tulevane ema saatuse hooleks jätta. Kuid teisalt on see lugu uuest tulevikust. Lugu Joosepist, kes võtab vastutuse lapse eest, kes pole tema oma. Lugu mehest, kes teab, mis on tema kohus.

Mäletan, kui ütlesin oma isale, et ta saab peagi vanaisaks (see oli midagi, mida ta väga ootas), et siis selle uudise peale ta pisut istus, püüdis salaja silmi pühkida, ja ütles: „Tead, Joel …“ Teadsin, et kui ta niimoodi alustab, siis ütleb ta nüüd midagi väga olulist. „Tead, Joel, arvesta sellega, et autoga sõites ei ole te enam kahekesi!“ Ehk siis – sa vastutad ka selle elu eest, mis ei ole veel sündinudki. See on minu kohus, minu ülesanne, tänapäeva Joosepi ülesanne.

Igatsus tõelise järele

Mõtlen sellele, et Maarja, Joosep ja Jeesus-laps ei saanud kaua Petlemmas olla. Evangelist Matteus teab jutustada, et Jeesuse perekond pidi Heroodese viha eest Egiptusesse põgenema: „Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes“ (Mt 2:14). Erinevalt paljudest nüüdisaja pagulastest, kes tulevad Euroopasse paremat elu otsima ja jätavad naised-lapsed ohtlikku piirkonda maha selle ettekäändega, et seavad enne siin oma elu korda ja toovad siis pere järele. Joosep läks koos oma perega. Jõululugu on nii ka lugu vastutusest perekonna ees.

Hea lugeja, küllap tead, ja tean minagi, et tegelikkus on sageli teine. Pettunud peigmehed ei taha midagi teada oma pruutidest, kes on „untsu teinud“. Ei taha sageli korraga teada lastestki, kes ometi on nende lapsed. Kas see on paratamatu? Kas peabki see nii jääma? Kindlasti mitte. Jõululaulud ja jõululugu kõnelevad igatsusest tõelise järele, selle järele, mis on päris, mis on selline, nagu see peab olema. 

Tihtilugu jääb see nostalgiaks, meelevaluks paratamatult kadunud möödaniku järele. Kuid olen kindel: jõululaulud ja jõululugu võivad olla innustuseks. Innustuseks tänastele Joosepitele ja Maarjatele, Joosepitele ja Maarjatele läbi kõikide aegade tegutseda selle nimel, et igatsus võiks saada tegelikkuseks.

Hea lugeja. Selles, ma arvan, ongi jõululaulude saladus.

Joel Siim,

imestaja