Millist vaimulikku loob pädevusmudel?

Pädevusmudel surub meid, vaimulikke, raamidesse. Meie aga oleme veidrikud, fanaatikud, kaotajad ja muud sarnased. Eks- tsentrilisus on isegi paratamatu, kirikuõpetaja on ju liigi ainus esindaja piirkonnas. Rahvas ei tea, kust me oleme tulnud või kes meile palka maksab, oleme otsekui partisanid ja kangelased.  

EELK vaimuliku pädevusmudel on katse meid kodustada, teha meie rikas keel mõistetavaks bürokraatia keelt mõistvale inimesele. Pädevusmudel loetleb kõrgkooli õppeväljundina vaimuliku oskuseid ja võimeid. Seejuures on rõhk iseseisval mõtlemisel: pädev vaimulik on võimeline lahendama tuleviku probleeme vaimuliku tänaste võimete abil.

Kui Sauli eest põgeneva Taaveti ümber kogunes hulk vägevaid vahvaid mehi, siis EELK nägi midagi sellist kolmkümmend aastat tagasi, oli ka seda, mida pädevusmudel sõnastab kui töötahe tööoskuseta või tööoskus tahteta. Elukutse hea valdamine tähendab tahet ja oskust ühes isikus.

Kiriku olulisimat tööd misjonit nähakse sidemete loomises väljaspool kogudust, tööd järjepidevuses ja usaldusväärsuses. Selle juurest läheb tekst edasi administreerimise juurde – kirikuna oleme sisenenud projektiühiskonda. Pädev vaimulik on kui sotsiaalne ettevõtja, parketikõlblik valitsus-, ettevõtlus- ja kolmandas sektoris. 

Milline koorem meile, põgenenuile maailmast, Jumala võitud mehe Taaveti juurde: „ta juurde kogunesid kõik, kel oli kitsas käes, kel oli võlausaldaja, kes olid hinges kibestunud, ja ta sai nende pealikuks“ (1Sm 22:2); ja meie oleme tulnud Taaveti Poja Jeesuse Kristuse juurde. Pädevusmudel lihvib meid, Jumala sõna kuulutajaid, et oleksime täiuslikud, et ei läheks, nagu kirjas ühes aruandes, et „logises see kirikuuks seni, kui kuldsete kätega koguduseliige lõi ukse kahe suure sepanaelaga kinni“. Pädevusjuhend näitab, et igaks tööks on spetsialist.

Meid lihvitakse tööks usukaugetega. Üks töötahtega, ent alanenud oskusega vaimulik nägi naabermajas ilmalikku matust ning käivitas oma õuel kreissae. Ka see on kommunikatsioon – sest need puud lähevad kiriku kütteks, kreissae suust kuuled sa evangeeliumi. Kuid pädevusmudel õpetab meid tasasemalt astuma.

Meid suunatakse ka praostkonna ja EELK tegemistesse. Üks vaimulik ei käinud kogu nõukogude aja EELK konsistooriumis, sest pidas seda nõukoguliku realismi ilminguks. Tema vikat ja lehm olid eestiaegsed, pühamad. Üleüldse on vaimuliku kollegiaalne sõna EELK kui terviku sõna, tõde ja armastus. Seega ei sobi vaimuliku suhu näiteks homsed kuulujutud juba täna. 

Pädevusmudel loob teatud laadi vaimulikku, püha, parketikõlblikku. Mitte nagu mind, keda üks kaugem kirikuline hiljuti noomis: „Kas te ei ole liiga noor, et siin kirikus niimoodi hõisata!“ Ometi, meie noorus ja vanadus, meie veidrused ja tugevused on tööriistaks meie käes. Luther ütleb, et „toorest inimesest tehakse karm vaimulik, leebest inimesest tehakse kena vaimulik“. Isikuomadused jäävad ka pärast ordinatsiooni. Ja Taaveti meestest kirjutatakse tagantjärele „kangelased, kuulsad mehed“ (1Aj 12:31).

Teksti rõhuasetused tulevad ka vaimulike tagasisidest koostajale. Me ei võõrasta välisele rõhku panevat tooni, sõnastavad ju 1. ja 2. Tm ning Tt samal viisil – vaimulikul „peab olema hea tunnistus ka neilt, kes [on] väljaspool kogudust“ (1Tm 3:7).

Nõuded meile on karmid. Kuid Paulus ütleb Jumala sõna kuulutajate kohta, et „meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus“ (2Kr 4:9–10). Me oleme kadunud, aga ennäe, me elame!

 

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,

vaimulik