Andestuse väest

Vajame andestust nagu õhku, vett ja toitu. Andeks anda ja andeks saada on eluline vajadus meie sees. Pelgalt teadmisest, et andestust on vaja, jääb siiski väheks. Ka see, kui keegi kõrvalt ütleb „Andesta talle!“ või „Mine palu andeks!“, ei pane kumbagi osapoolt selles suunas liikuma. 

Andestuse vägi on Jumala kingitus meile. Kas oskame seda kasutada?

Juba väiksele lapsele on tuttav see tunne, mis närib ja puurib meie sees, kuni leiame viisi seda märgata, sellele otsa vaadata ja loome võimaluse vabanemiseks. Vahel saame andeks paluda kohe, kui see tunne endast märku annab, teinekord aga kanname ebamäärast ängi oma südames väga kaua. Võib-olla ei taha me endalegi tunnistada, mis on juhtunud, ja veel vähem tahame mõelda oma osale selles sündmuses. Siis ei saa me ka tunnetada vajadust andestust leida. 

Või kui ka mõte liigub selleni, et oleks vaja olukord ära klaarida, maalime juba mõttes pildid sellest, mis valesti võib minna, kuidas teeme end narriks või kuidas teine inimene, kellelt andestust loodame, on meie suhtes solvunud või osavõtmatu. See kujutluspilt ei julgusta kindlasti edasisi samme astuma. Tavaline on mõttekäik, et kui nagunii juhtunut olematuks teha ei saa ning midagi on jäädavalt rikutud või kellegagi on juba väga halvasti, siis pole mõtet proovidagi – mis see andeks palumine aitab …

Millal mõtlesid Sina, hea lehelugeja, viimati sellele, kui lihtne on andeks anda inimesele, kes tuleb andeks paluma? Olen kogenud, et vahel on väikest eksimust raskem andestada kui seda tegu, mis on suuremat mõju avaldanud. Vahel paistab olevat hea lahendus juhtunule mõtlemist edasi lükata, sest olemine on niigi ebamugav, valus või lausa talumatu. Sel juhul kisuks andestuse paluja lihtsalt lahti haavad, millel me omateada juba lasime kinni kasvada. 

Aga kas need haavad olid puhastatud? Kui kellegi teise sõnad meile nii mõjuvad, kas me siis üldse olime nende haavade eest hoolitsenud või lasknud kellelgi teisel hoolitseda? Võib-olla olid need haavad mädakoorikuga kattunud ja me ei tahtnud endale tunnistada, et need vajaksid puhastamist? Andeks paluja aga tahaks meil aidata selle haava eest omal kombel hoolitseda.

Kui aga inimene, kellelt andekspalumist ootame, ei tule andeks paluma, mis saab siis? Vajame igal juhul seda tunnet, et oleme andestanud. Jah, sageli on keerulisem andestada, kui me ei ole saanud kinnitust, et teine on oma osa tunnistanud ja teinud oma sammu selles protsessis, kuid selleks, et saaksime oma eluga edasi minna, vajame andestamist.

Ühelt inimeselt küsiti kord, kuidas ta on suutnud andestada oma lapse tapjale. Vastus oli lühike: „Mul on kergem talle andeks anda ja edasi elada, kui iga päeva elada vihaga oma südames. Oma last tagasi ei saa ma nagunii. Valin siis elamise kergema südamega.“

Teame hästi Jumala juhatust andeks palumise ja andeks andmise kohta. Jumal andestab meile üleastumised ja ootab, et me seda teeksime ka omavahel. See tundub olevat nii lihtne tõde, et ei vaja lisaselgitusi. Ometi – kui proovime selle juhatuse järgi elada, saame üsna ruttu tunda, et lihtne see pole. Jumal annab ühtviisi andeks nii väiksed eksimused kui suured möödapanekud. Inimestega aga on nii ja naa.

Meil on vaja leida viisid ja võimalused, kus andestuse kaudu saab Jumala tervendav vägi meie olukordades toimida. See on igapäevane ülesanne hoolitseda suhete tervenemisele ja haavade paranemisele kaasaaitamise eest. Inimene, kelle südames on andestuse ime aset leidnud, oskab oma elus märgata ka muid imesid. 

Andestuse vabastavas väes saame tunda üksolemise tunnet kaasinimeste ja Jumalaga – selles on koos nii meie igapäevaste suhete tasand kui igavikuline mõõde.

Tänu olgu Jumalale, kes meie mõtteid ja tahtmisi suunab andestuse poole ning aitab meid meie igapäevaste suhtlemistega paremini toime tulla!

Tuuli Võsa

MTÜ Hingetugi  hingehoidja