Sünd ja surm fookuses

25. mail toimus EELK vaimulike veebikonverents „Elu algus ja lõpp“. Keskmes olid sünni ja surmaga seotud eetilised küsimused.

Elu alguse ja lõpu eetilised küsimused puudutavad meid kõiki ja vaatamata ilmalikustumisele pöörab ühiskond nii mõnigi kord küsiva pilgu kirikute poole. Selleks, et vastata, tuleb aga ise endale selgeks teha, mis on alus, millele toetume ja millised seisukohad sellest lähtuvad. Kindlasti ei andnud konverents käsitletud küsimustes ammendavaid vastuseid, pigem juhtis hingekarjased ühise teekonna algusesse. Kõrvu jäi, et elu algusega seotud teemad olid ehk enam järelemõtlemist vajavad ja ehk nõuaksid koguni eraldi konverentsi.

Parim, mida hetkel suutsime

Kõiki neid küsimusi vaeti umbes neli tundi kestnud konverentsil, mis oli sisukas, veidi osavõtjatevaesem (suurim osavõtjate arv 78) kui tavapäraselt, aga siiski taaskohtumisrõõmu ja mõtlemisainet pakkuv. Väga meeldiv oli, et lisaks ühises virtuaalruumis viibimisele jagati konverentsist osavõtjad pärast ettekandeid ka vestlusringidesse, mis võimaldas isiklikumat kontakti. Konverentsi formaadi kohta ütles vaimulike konverentsi juhatuse esimees Urmas Nagel sissejuhatuses, et veebi teel kohtumine oli kõige vähem, mida tahtsime, aga kõige rohkem, mida hetkel suudame.

Lisaks ettekannetele ja palvustele mälestati aasta jooksul igavikku lahkunud vaimulikke Peeter Karmat, Enn Kivinurme ning Raino Kubjast ning igikestva elu jätkumise märgina tervitati uusi vaimulikke: diakoneid Signe ja Indrek Salumetsa, Ulvar Kullerkuppu, René Paatsi, Kristjan Paju, Igor Gräzinit ning Robert Bunderit ja õpetajaid Katri Aaslav-Tepandit, Annely Neame’i ning Ariel Süvarit. Aasta vaimuliku tiitli nominendid olid Tiit Kuusemaa, Küllike Valk ja Hannes Nelis, neist viimane selle ka pälvis. Ehkki ekraani tagant pole võimalik ühist õhtusööki korraldada, ei jäänud osavõtjad siiski ilma vaimulikult kosutavast lauakõnest, mille spontaanselt pidas titulaarpraost Eenok Haamer.

Nähtamatustumine

Koroonaaeg on jätnud oma jälje kirikuelule, ka kirikusse suhtumisse ühiskonnas. Sellest rääkis esimeses ettekandes „Nähtamatustumine“ peapiiskop Urmas Viilma, kes ettekande järel lahkus ekspeditsioonilaeva „Admiral Bellingshausen“ Antarktika reisile saatma.

Ülemkarjane juhtis tähelepanu, et pandeemiaga on kaasnenud ühelt poolt virtuaalne kohalolek ning teisalt inimeste omavaheline kaugenemine ja võõrandumine. Ta toonitas, et praegu elame ajas, kus karjastel tuleb „kõik oma lambad taas üles otsida“.

Ettekande teine pool keskendus ühiskonnas toimuvatele arengutele ehk usuvabaduse mütologiseerimisele: „Ei, demokraatia üksi ei taga veel usuvabadust. Vastupidi, demokraatia võib usuvabadusele olla ka ohtlik, kui usuvabadus jääb ainult deklaratiivseks sõnakõlksuks põhiseaduses ning tegelikult seda mõistet päriseluga ei sisustatagi.“ 

Lõpetuseks nentis peapiiskop Viilma, et „usku ja kirikut tühistava ja nähtamatustava kultuuri süvenemine on endast erilise hooga märku andnud just viimasel ajal“. Ta tõi näitena teate tegevkaplanite koondamisest Eesti kaitseväes ja jätkuvat usualast kirjaoskamatust tootva haridussüsteemi.

Elu algus ja ots

Elu algusele keskendus dr Johann-Christian Põder, kes ise Taanis viibides pidas sisuka ettekande „Elu algusega seotud küsimused evangeelse eetika vaatenurgast“. Evangeelset eetikat soovitas ta vaadelda orienteerumiseetikana, mis toimib kindluse ja ebakindluse pingeväljas. Ehk lugeja pooltki kuuldud arusaama, et evangeelse eetika põhimõte on, et tee, mida tahad, ettekandja ei kinnitanud. Küll aga möönis, et peab märkama tõsiasja, et elu on konfliktne, ning arvestama meie piiratuse, süü, andestuse ja vabaduse reaalsusega. 

Olgu loetletud ka valdkonnas põgusalt käsitletud teemad: embrüo ja loote moraalne staatus, abort, kehaväline viljastamine, krüokonserveerimine, suguraku- ja embrüodoonorlus ning teise naise munaraku kasutamine; asendusemadus, sünnieelne diagnostika, siirdamiseelne geenidiagnostika, teadusuuringud ja uued ravimeetodid, reproduktiivne kloonimine ja tehissugurakkude kasutamine.

Vastassuunalise ettekande „Elu lõpuga seotud dilemmad“ pidas sotsiaalministeeriumi vanemkaplan õpetaja Katri Aaslav-Tepandi, toetudes oma kogemusele haiglahingehoidjana. Ettekandest kostis, et inimeste arv, kes meditsiiniasutustes surevad, kasvab. Kui kuni 2005. aastani oli (1948. a Genfi deklaratsiooni alusel) arsti ülesanne säilitada elu, siis sealt edasi on põhimõtteks austada elu. 

Austus inimelu vastu ei pruugi tähendada elu säilitamist kõigi meditsiinivahenditega iga hinna eest ehk näiteks on inimesel õigus keelduda elustamisest või edasisest ravist ehk tal on õigus surra oma loomulikku surma, mida toetab ka kristlik eetika. Kindlasti ei toeta evangeelne eetika aga aktiivset eutanaasiat ja rõõm oli ka kuulda, et enamik arste on seisukohal, et eutanaasia seadustamine Eestis oleks meie kultuuriruumis väga ohtlik, eelkõige silmas pidades, et palliatiivravi pole piisavalt arenenud.

Kätlin Liimets