Kihelkonna kiriku orel – Eesti vanim

Samal ajal kui Napoleon sõdis Euroopas Vene ja Austria keisririikide vastu, valmis 1805. aastal Johann Adreas Steini töökojas Saaremaa Kihelkonna kiriku oreli põhiosa.

Oreliehitajate perekonnast pärit Johann Andreas Stein (surnud 1821) täiendas ennast erialaselt Riias Heinrich Andreas Contiuse juures. Tal oli töökoda Valmieras, hiljem Pärnus. Pärnu perioodil ongi ehitatud Kihelkonna orel. 

Meistrite koostöö vili 

Orel telliti kahes järgus. Alguses ühe manuaali ja kaheksa registriga. 1812. aastal lisati manuaali kahe registri viled ja ehitati pedaal nelja registriga. Kokku sai orel 14 registrit. Orelikapp oli värvitud tume- ja helesinise värviga ning nikerdused olid kullatud. 

Kuna muusikalised maitsed muutusid, tegi 1848. ja 1857. aastal Tartu meister Ernst Carl Kessler (1808–1863) orelile kapitaalremondi, mille käigus vahetas välja ühe registri, samuti asendas üksikuid vilesid ning tõstis kogu oreli häälestust kõrgemaks vastavalt selle aja tavale. 

1890. aastal täiendas Friedrich Weissenborn Jekavpilsist orelit ehitades juurde teise manuaali nelja uue registriga, mis paiknevad eraldi helipaisutuskapis oreli lõõtsa kohal. Samuti ehitas ta uued klaviatuurid ja registrilülitussüsteemi. Muutma pidi ta ka Steini esimese manuaali vilede asetust selleks, et saaks mängumehhanismi oreli keskelt läbi viia. Suurema oreli jaoks ehitati uus moodne lõõtsasüsteem. Vastavalt ajastu moele värviti orelikapp ja prospekt ning kaeti see pruuni aaderdusega. 1910 värviti orel kreemjaskollakaks. 

1930. aastate lõpul paigaldati esimene elektriline puhur. 1939. aastal sai orelikapp uue värvilahenduse, rohekashallikates toonides on prospekt tänini.

Kuigi Kihelkonna orel on mitmete eri ajastute meistrite koostöö vili ning oma osa sellesse on pannud lisaks eelnimetatutele veel August Terkmann, Herbert Kolbe, Hardo Kriisa, Ago Tint, Harry Ilves ja Toomas Mäeväli, saab kinnitada, et pilli põhiosa on dateeritav Eesti vanima orelina.

Pill õnnetus seisus

1990ndatel peatas Rootsi oreliekspert Göran Grahn käimasolevad parandustööd ja soovitas kogudusel ette võtta oreli põhjaliku restaureerimise. Selleks koostas ta ise oreli restaureerimise projekti. Oreli ajalugu asus uurima Alexander Eckert, kes koos Külli Eriksoni ja Lauri Vaheriga koostas ülevaate oreli ajaloost.

2016. aastaks oli restaureerimiseks piisav summa koos. Muinsuskaitseameti soovitusel otsustas kogudus omanikuna valida tööde tegijaks OÜ Olev Kentsi orelitöökoja. Tööde konsultantideks võeti Göran Grahn ja Kristel Aer, järelevalvet tegi muinsuskaitseamet. Eesmärgiks seati 1890. aasta seisu taastamine (v.a oreli välimus), valides võimalusel 1805. aasta lahendused. 

Kui me töödega alustasime, oli oreli seis õnnetu. Pill oli osaliselt küll kasutatav, aga mitme registri viled olid uurimiseks eemaldatud. Suurimaks väljakutseks oli kõlaga seonduv. Vana vile kuju ja muude omaduste põhjal pidi oletama, kuidas see 200 aastat tagasi võis kõlada. Raske oli määrata, millisel sajandil milline lõige vilesse tehti ja mida sellega saavutada taheti. Keeruline oli ka oletada, millist tuulesurvet vanad lõõtsad andsid ja kas selle survega hakkavad ka 1890. aastal paigaldatud viled kaunisti kõlama. 

Otsustasime, et temperatsioon ehk häälestusviis peab olema tänapäeval kasutatav, ühtlaselt tempereeritud. Steini ajal seda kindlasti ei kasutatud, mida oli ka vilede pikkuse järgi näha. Oreli restaureerimise juures olid erinevates lõikudes tegevad Janis Kalnins ja Jens Klein ning meie töökoja poolt Arvo Viirg ja Peeter Talve. Mängupuldi restaureerisid Mirjam Averin, Eva Mölder ja Mai Meriste.

Aeg jätab jäljed

Vana instrumenti restaureerides peab arvestama, et inimene on ajas muutunud. Kui väliselt oleme pikemad, siis sisemiselt on muutunud meie meelte aistingud. Inimese kõrv on harjunud järjest suurema müraga ja vaikseid helisid me enam õieti ei kuule. 

Varem kasutuses olnud häälestused kostavad tänapäeval võõrastavalt. Üldjuhul ehitati Eestis 200 aastat tagasi ühe manuaaliga oreleid, mille mängutraktuur oli raske. Harjutama minnes pidi organist kaasa võtma mitu lõõtsatallajat. Selleks, et saaksime kasutada vanu instrumente ka tänapäeval, peame tegema kompromisse uuenduslikke lahendusi leides.

Kihelkonna oreli juures tehtud töödega, nagu ka kõikide teiste oma töödega, ma päris rahule ei jää. Alati oleks saanud teha paremini. Takistuseks saab aeg, mida kunagi ei jätku. 

Võrreldes 30 aasta tagusega on Eesti vanade orelite olukord hea. Vaid mõne kiriku orelid ei mängi (Hargla, Maarja-Magdaleena ja veel mõned). Korda on tehtud pille, mis tundusid lootusetud (Tartu Peetri, Puhja, Audru, Laatre). Parandatud on mitmete orelite seisukorda (Keila, Saarde, Kose, Valga, Viljandi Pauluse, Rannu).

Olev Kents