Viimane raamat …

Mõned head aastad tagasi toksisin klaviatuuril loo „Viimane raamat kustutab tule“ (Valgetest laikudest raamatusarjas „Eesti Vabariik 100“), mis jäi trükivärvi kastmata. 

Aga raamatute saatus ei anna ikka rahu. Nad lihtsalt kogunevad mu ümber, neist paljudel on peale sisu ka oma lugu jutustada. Arvuline enamus kaldus sel suvel lõplikult luuleraamatute kätte. Kõiki mu pööninguelamise sirgeid seinu katavad sirged raamaturiiulite lauad luulekogudega ja taustakirjandusega. 

Banaanikastide sisust

Paari nurgataguse seina olid viimasest remondilaadsest tegevusest saati katnud paar tosinat banaanikasti eest ära tõstetud raamatutega. Mitte ainult – tosinkond kastikest on siiani täidetud ajakirja Looming aastakäikudega. Muide, paari aasta pärast võib juhtuda, et keegi paneb riiulisse sajanda aastakäigu köidetud Loomingut, kahjuks ei ole see mina, kahjuks ei ole lõviosa raamatukogudest selleks võimelised – neil pole köitmiseks raha! Ja mida köita, ka pole alles hoitud! 

Minu mälus on esirinnas aegade hämarusest eestiaegsed Loomingud ja Siimustist toodud täiskomplekt Taluperenaisi (1927–1940) ning tsaariaegseid kooliõpikuid, mille seltsis veetsin koolipoisisuved. Palju-palju hiljem nihkusid lugemislauale Loomingud aastast 1945, et anda arbujatele ainuparteilist taustavalgust.

Lõviosa kastidest oli täis filmi- ja fotokirjandust. Olin ju läbi teinud koos oma tudengitega kaheaastase kursuse fotograafia alfast oomegani, sealt kuni tõdemuseni, et film on vaid 24 tõest pilti sekundis! Praegu tundub see periood unenäona, kuid paar korda elus on võetud käest kinni ja meenutatud mõnd seika mõnest loengust – ilmselt on need kaks kursust ikka aset leidnud! 

Kadunud ei ole mitte ainult see periood mu elust, vaid ka „märgade lahustega“ filmi- ja fototehnoloogia peaaegu tervest maailmast! Aruharva näen unes, et ilmutis „võtab pildi peale“ suur valge fotopaberileht, võtan ta vannist ja puhun heledaks jäävale osale, et pisut ilmutamisele järele aidata. Kuigi jah, Delfi oraakli suveniiridega koos müüdi ka jaapanlastele filmirulle fotoaparaati panemiseks. Kunagi oli digipultidel nuppudega mängimise asemel Moskvas filmiinstituudis kombineeritud võtete labor õppetööde jaoks, nüüd meeles vaid ühe ruumi nurgas trooninud nõukogude gaseeritud vee automaat, mille tähtis salajane ülesanne olevat sünnipäevadel ökonoomselt gaseerida lausa valget viina ennast!

Kolinud internetti

Enamik vene- ja saksakeelset foto-/filmikirjandust rändas kastides hoiuraamatukokku, mõned käsiraamatud jäid mälestuseks oma riiulit ootama. Ja oh üllatust, uks tuppa hakkas palju kergemini käima! Moskva ja Leningradi filmiesteetika koolkonnad andsid raamatute territooriumi üle staarivalgusega täidetud pildile, sõltumata stseeni või terve filmi valguse loogikast. Seda näen lausa ämbritega läbi teleka mu tuppa valatavast pildist. Mõned digifoto ja digifilmi õpikud on tulnud banaanikastide asemele. 

Aeg, millal raamatu ostu sai endale põhjendada mõne üksiku peatüki või nüansi esinemisega köites, on märkamatult saanud otsa ning nüüdseks on need raamatud kolinud vanade ja mittevajalike raamatute vanadekodusse. Alatu minust, ühel päeval lõigata lint läbi ja öelda tutvus üles! Järjekordselt pean nentima, et sunnin ennast mõnikord haruharva loobuma osast ajalukku vajuvatest teemadest mu raamatukogus. 

Mõnede raamatute ees, mida sai näljahädas antikvariaati viidud, tunnen siiani häbi! Rohkem oli kahju loobuda Eestit tutvustavatest pisitrükistest, neid oli tõesti palju!, neil põhineb mu Eesti tundmine, lisaks Rein Marani loodusfilmide rännakuid. Õnneks on ka koduloolased internetti kolinud. 

Kui huvitavad on ajakirja Eesti Loodus esimesed aastakümned, mida ei õnnestunudki õigel ajal endale muretseda. Sain neid lugeda härmas Puhtus, kus põdesin oma debüütfilmi teha. Suureks lohutuseks on aga kiiresti paisuvad kiirköitjate read koopiatega nendestki lehekülgedest, millest pidin loobuma või mille omandamiseks lõppes rahajätk rahakotis – vabandust, arve peal ekraanil. Rääkimata pere elamisest kitsikuses, ei ole minul kunagi olnud igatsetud klassikalist raamatukogu-töökabinetti. Kes ma sihukene olen, et tahaks lisaks veel vanade aegade meenutuseks mustvalget fotolaborit koju? Ei, nii rikas ma ei ole!

Reedetud raamatud

Kirjutada tahtis see klassi kõige väiksem poiss ammuilma, sammun just praegu ta käekõrval teises elupikas loos. Miks on nii seatud, et aeg-ajalt pean reetma raamatuid, millega aastakümneid koos elatud? Sealt pärit teadmised ja emotsioonid on mind toitnud ja muutunud minu olemuse lahutamatuks osaks. Kadunud on ja mälust pühitud banaanikast, kus materjalid õpingutest Moskvas, kuigi tean, et seal pole viiteid kunstiõppejõududele Volkovale ja Tretjakovile, kes poole sõnagagi ei reetnud loengus, et tal on mingi seos esivanemate asutatud (1856) Tretjakovi galeriiga Moskvas. Nii pühkis nõukogude võim kõik isikliku elust! Kuid ometi suutsid õppejõud istutada minusse mingi raskelt sõnastatava igatsuse maalide ees veedetud tundide järele. 

Siin pean meenutama üht nõukogude laupäevakut, kus jätsin Preesi tänava kiriku õuel, seal asus Eesti Telefilmi paviljon, välja kiskumata lauakoormast, mis pidi minema ülemuse suvila seina, naelad ja jalutasin koos teistega minema. Karistuseks hoopis muu asja eest kuu aega Lenfilmi laboris filmikarpide jooksupoisiks olemist. 

See möödus õnneliku juhuse tahtel kuupiletiga Ermitaažis, kuhu ma kunagi hommikuti ei hilinenud. Ainult korra-paar nädalas pidin „tööpäeva“ Ermitaažis varem lõpetama, et jõuda viia filmikarbid Tallinna rongile. Ülemuse salasoov, et ehk hakkab igavusest võõras linnas jooma nagu eelmine vend, ei täitunud! Tallinnas kirjutatud kontrolltööd „Valgus Rembrandti maalidel“ ja „Perspektiiv vene ikoonimaalis“ haihtusid, jättes vaid märkuse õpinguraamatusse. 

Kumb neist mainis õppeaasta lõpus, kui tundsin huvi töö saatuse kohta, et hea töö kaob, keskpärased vedelevad igal laua-

nurgal, ei peili enam mälus välja. Vehkisin ju minagi sisse eri allikatest „Baltikumi mõtteid kunstist“, see mõiste sisaldas ka kirjutajale suunatud erilise pilkega pilgu, varjatud etteheite isepäise kompilatiivsuse suunas! Kunsti üks otstarvetest on olla Piiblis aset leidvate inimlike heitluste pildiliseks mõtestajaks, olid just need maalid nõukogude näitusesaalidest enamasti eemaldatud, ka kirjutades pidid neid töid nimetama möödaminnes, rääkimata süžee ja karakterite lahti seletamisest Piiblis sinu kirjatöös.

Eesti luule saali ootuses

Luuletus on nagu maal – iga kord kui mingi meeleoluvirve või kadunud kujundi otsimis-

tarve sunnib kätt sirutama luuleraamatu järele, on luuletus uus, üsna esmakordselt su pilgu ees! Sõnade read on tuttavad, kuid sõnadetaguse kujutlusruumi on Suur Maletaja või Tinakujude Valaja koosmängus Ajaga minu teadmata muutnud teiseks! 

Sellepärast peavadki luuleraamatud olema kodus, sest raamatukogust laenutades võib päev peale raamatu tagastamist jõuda huvitava mõtteni, mida peaks kohe kontrollima! Ka ei saa siis ääremärkusi kirjutada otse raamatusse ja hoidku jumal allajoonimisest!

Võib-olla peaksin tegema sünteesiva filmi eesti luuleraamatust, tema illustratsiooni ajaloost? Kuigi jah, kaks eesti tippluulekogu, Betti Alveri „Tolm ja tuli“ (1936) ning Karl Ristikivi „Inimese teekond“ (1972), on väga kasinalt või üldsegi mitte illustreeritud, viitavad ainult sisule. 

Uku Masing kaunistas oma „Neemed Vihmade lahte“ (1935) nelja pildiga ise ja jäigi unistama värviliste piltidega kinketrükist kriitpaberil. Enne jõudis okupatsioon keerata lukku tema avaldamise Eestis. Luuletaja ja kunstnik ühes isikus on oma lugu vääriv teema. Ehk ärkad kunagi aoaegu ja ütled – valmis! – nüüd tuleb vaid üles märkida.

Tegelikult peaks taguma trummi, et meie rahvusraamatukogus võiks olla kõrvuti tähtsate ja eriti tähtsate saalide kõrval eesti luule saal! Koos rahvalaulude köidetega, tutvustavate stendidega meie rahvalaulust ja -laulikutest, ühest suuremast kirja pandud kogust maailmas! 

Osa eraldi saale on saanud alguse annetuse-kingituse tingimusena, siis küsiks, kes kingiks rahvusraamatukogule eesti luule saali? Ja ärgem unustagem Eesti raamatumuuseumi raamatuhariduse andmiseks! Viimase sõsarväljund võiks ka internetis olla. Alles siis saab rahvusraamatukogust kui kokkusaamise kohast, kui teatritegemise kohast lõpuks ka koht süvenenud tutvumiseks eesti raamatu ajalooga!

Vahel lausa tulevad mu juurde luulekogud, mis juba ammu olemas. Kui neil on mulle olulise omaniku märgis või autorilt midagi sisse kirjutatud, siis saab olemasolevaga välja vahetada, olen ma ikkagi vastutav „vabaks ja vallaliseks“ jääva, minu silmis väärtusliku raamatu saatuse eest! Siis tuleb võtta klaviatuur ja toksida: „Kulla …, see ja see luulekogu otsib peavarju raamatutest hoolivas kodus …“ Üldjuhul õnnestub. Nii saan ma kustutada tänuvõlga hüljatud raamatute ees!

Vallo Kepp