Hingehoidja kuulivestis

Ajahetke vahele, mil lubasin, et kirjutan, ja nüüd, kui reaalselt selleks arvuti taha istusin, jääb justkui igavik. Maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud. Meie teadvusesse on esiplaanile tõusnud uskumatuna näiv sõna – sõda. Mis mõttes? Kuidas? XXI sajand, Euroopa!? Sai ju kokku lepitud, et enam kunagi nii ei tehta! ÜRO?! 

Sõdu on peetud ka pärast 1945. aastat ja nii õudne kui see ka pole, ei ole eelnenud juhtudel oht ülemaailmseks kataklüsmiks sedavõrd käegakatsutav olnud. Meenub mõttearendus nõukogude ajast, kus tõdeti, et ei ole küll päris kindel, mis relvadega täpsemalt III maailmasõda peetakse, kuid IV maailmasõjas on ilmselt taas kasutusel kivikirved ja puunuiad. 

Inimkonna intellektuaalne suutlikkus on jõudnud sinnamaani, et räägime elu võimalikkusest Marsil. Soovi ja ressursside olemasolu korral võime 32 tunniga ümber maakera lennata. Oleme helis ja pildis omavahel otseühenduses, kus iganes keegi ei paikneks. Tehnoloogiline hüpe ja teadmiste plahvatuslik avardumine on loonud keskkonna, kus ajarändaja XIX sajandist ei oskaks siia sattudes enam kuidagi kohaneda. 

Paratamatult tekib küsimus, miks ei arene meie emotsionaalne intelligentsus samavõrd kiiresti kui praktiline mõistus. Miks üllad tunded nagu armastus, hoolivus ja empaatiavõime, mis üksikisiku tasandil on ju olemas, ei suuda piisavalt mobiliseerida masse, et astuda vastu väiksemaarvulistele terrorirühmitustele? 

Praegu maailmas toimuv on meie tunnetusväljas selgemini kohal kui eelnenud kriisid. Põgenikud on reaalselt siin, me näeme neid inimesi näost näkku. Otsepilt vahendab meile kaadreid, mille kirjeldamiseks saavad sõnad otsa. Alles kuu aega tagasi oli seal ju kõik samamoodi, kui meil on siin. Kõlab küüniliselt, kuid fakt on iseenesest neutraalne – olukord on nii. Emotsionaalse laengu lisab faktile igaüks oma individuaalsest positsioonist lähtuvalt. 

Küsimus on, mida saame omalt poolt teha. Mida hingehoidjana peaksime täna tegema teisiti kui seni? Kuidas selgitada Jumala armastust inimesele, kes on äsja kaotanud kõik, millest koosnes tema senine elu? Meie seas elavad veel need, kes mäletavad II maailmasõda. Milliseid mälestusi ja emotsioone praegune aeg nendes inimestes üles tõstab?

Olen ka ennast tabanud mõttekäigult, et kes me inimestena siis Jumala jaoks õieti oleme. Kas etturid suures mängus või olendid, kelle kaudu saab Jumal end siin maailmas väljendada? Kas oleme siis tõesti Jumalast sedavõrd kaugenenud, et on aeg uueks veeuputuseks? Mida hingehoidjana vastan, kui mulle sellised küsimused esitatakse? Ning puhtpraktiline teema: kas oskan end piisavalt hästi arusaadavaks teha ka vene keeles? Küll nüüd tuli palju küsimusi üksteise otsa! Aga see on hea, tean siis, et ma ei ole jäänud passiivseks kõrvaltvaatajaks, vaid otsin lahendusi.

Veel käesoleva aasta alguses tõdesin ühes vestlusringis, et meie põlvkonna ülesanne on emotsionaalselt ja energeetiliselt ära lõpetada II maailmasõda. On selge, et kui praegune aktiivne sõjategevus lõpeks homme päevapealt, siis selle lühikese ajaga on maailmas juures 40 + 200 miljonit moel või teisel traumeeritud inimest. Nüüd on väljakutsed hoopis uuel tasandil. 

See võib kõlada ootamatuna, kuid praegusel hetkel on hingehoidjate iseenese hingede hoidmise vajadus veel suurem kui varem. Suurõnnetuse kriisisituatsioonis on oht ennast ära unustada. Abistajast on abi aga siis, kui ta seisab ise kindlalt püsti. Lennukiga reisides tuletatakse meile iga kord meelde, et hapnikumask tuleb kõigepealt endale ette panna ja alles siis abistada kõrval olijaid. See ei ole isekus, vaid ratsionaalne käitumine parema lõpptulemuse saavutamiseks. 

Kuri oskab kurjaga võidelda. Headusega võideldes jääb ta hätta, sest ei mõista seda keelt. Headusega totaalse kurjuse vastu minek tundub esmapilgul ette kaotatud missioon. Kuid see on ainuke viis, kuidas midagi tegelikult ka muuta saab. Koolikiusaja ei lõpeta paraku enne, kui on leidnud sama jõulise vastase. See võib olla ka väike tüdrukutirts sinilillekimbuga, kelle vaim on piisavalt tugev. Inimesed, kes päriselt elavad siin ilmas selleks, et väljendada Jumala tahet. 

Kristjan Prii,

hingehoidja