Suletud usulisse üksindusse

Ehkki mitmed usulised lood räägivad üksinduses elavatest usuvägilastest, on inimene siiski loodud elama ühiskonnas koos teiste inimestega. Seda kinnitavad nii Piibli alguses olev tõdemus „Inimesel ei ole hea üksi olla …“ (1Ms 2:18), ühe säravaima antiikfilosoofi Aristotelese (384–322 eKr) väide, et inimene on loomult ühiskondlik olevus, või ka bioloogia andmed inimsusele omaste tunnuste evolutsioonilisest arengust, mis toimus vastavalt meie eellaste eluviisile ürgkarjas, kus kõigil oli oma roll.   

Lähemal vaatlusel pole ka üksinduses elavad eremiidid siiski sageli ilma kontaktideta. Näiteks püha Antonius (251–356), kes veel väga vanas eas uskus, et ta on suurim kõrbepühak ning keegi pole nii pikka aega elanud üksinduses kui tema. Taevane hääl ütles talle, et keegi on veel suurem. Antonius asus seda veel suuremat otsima ja sai kuulda erak Paulusest. Kaks Kristusele pühendunud vana meest said kokku, rõõmustasid teineteise usust ja armastusest Jumala vastu. On veel ilus legend, et ronk, kes tõi iga päev Paulusele pool pätsi leiba, tõi nendel päevadel, kui püha Antonius külas oli, terve leivapätsi. Ehkki võib kahelda ronga võimes leivapätsiga lennata, on see vahva lugu kahe eraku sõprusest ja pühendumusest Jumalale.

Tunduvalt enam vajab kontakte inimestega intensiivset tööd tegev usuinimene, kellel on midagi ka ühiskonnale öelda. Kadunud Marju Lepajõe (1962–2019) on kirjutanud Piibli ladina keelde tõlkinud Hieronymuse (347–420) väidetavast kõrbeperioodist pigem kerge irooniaga: 

„Ajalõiku esitab Hieronymus hiljem ise kui karmi eremiitlust kõrbes, silmitsi surmaga, skorpionidega ja lõvidega. /../ Ent tegemist oli siiski aristokraadi mõisaga, kus Hieronymuse käsutuses olid stenografistid, kopistid, kalligraafid, rääkimata raamatukogust ja sõpradest. Kui mingid askeetilised piirangud olid, siis oli ta ise need endale kehtestanud.“

Mis aga juhtub siis, kui erinevad usundid jäävad mõnel maal ilma paljudest kontaktidest oma usukaaslastega teistest riikidest ning elavad suuresti totalitaarse riigi ideoloogilises mõjusfääris? Olin üsna vapustatud, kui vaatasin erinevate religioonide kõrgete religioossete liidrite sõnavõtte Venemaa Riigiduuma ruumides toimunud usulisel ümarlaual, mis oli pühendatud sõjale Ukrainas (lühikokkuvõte ümarlauast koos kommentaaridega: https://www.youtube.com/watch?v=02-3ApXwSuo). 

Mitmed ümarlaua sõnavõtud väitsid, et tegemist pole sõjaga kristlaste vahel, vaid Venemaa sõdib kõikvõimalike pimeduse jõududega: natsistidega, satanistidega, globalistidega, LGBD inimestega, paganatega jne ning need inimesed tuleb halastamatult hävitada. Väideti isegi, et selline peaks olema armastusega tapmine. Kahjuks peab möönma, et ümarlauast oluliselt erinevaid sõnumeid pole öelnud ka kogu Venemaa patriarh Kirill.

Nobeli preemia pälvinud kirjaniku Hermann Hesse (1877–1962) romaani „Klaaspärlimäng“ lõpus on esitatud jutustus „Pihiisa“, mis räägib kahest kõrbes elavast usumehest, kes patukahetsejaid vastu võtavad. Üks neist on Josephus Famulus, kes pihtijate pattusid vaikselt kuulab, harva midagi küsib ning patused suudlusega minema saadab. Teine on temperamentne Dion Pugil, kes patukahetsejad sageli läbi põrkis ja neile erinevaid karme viise oma pattudest vabanemiseks määras. 

Mingil hetkel hakkavad mõlemad mehed oma tegutsemise meetodis kahtlema, nad on teineteise tegevusest kuulnud, asuvad teele ja kohtuvad. Põhiliselt õpib Josephus Pugililt, kuid pisut ka vastupidi. Avatus usukaaslastele ja ümbritseva maailma vaatamine avatud silmadega, enesekriitika ning valmidus õppida aitab rasketel hetkedel ikka vaimselt edasi. 

Eespool kirjeldatud usulise ümarlaua sõnavõtud on hoiatav näide sellest, missuguseks võib muutuda maailmast vaenlasi otsiv, dialoogi eitav, ühte ideoloogiasse suletud ning armastust tapmise õhutamiseks kasutav usk. See on hoiatus ja üleskutse enesevaatluseks meile kõigile.  

Toomas Jürgenstein,

kolumnist