Kas Putin on ligimene?

Pealkirjas esitatud küsimuse üle on vist viimastel kuudel üksjagu arutletud. Olen Ukraina sõja algusest alates suhelnud rohkemate ukrainlastega kui kogu oma senise elu jooksul kokku. Kui küsin neilt sõja eest pakku tulnud inimestelt tavalisi küsimusi päritolu ja teekonna kohta Eestisse, siis räägivad nad oma läbielamistest põgusalt, justkui soovimata neid jutustades taas kord läbi elada.  

Eestlaste suust olen korduvalt kuulnud küsimust, miks Jumal lasi neil õudustel sündida. Ukrainlased nõnda ei küsi. Nad tänavad Jumalat, et pääsesid, ning on tänulikud eestlastele, kes on neid nõnda abivalmilt vastu võtnud. Etteheiteid jagub üksnes Venemaale ja selle presidendile. 

Kust tuleb kurjus?

Vägivald on alati üks, aga tema avaldusvormid on erinevad. Kui võrdleme Ukrainas toimuvat mõne koduvägivalla juhtumiga, siis erinev on ainult mastaap. Vägivaldse inimese mõtlemist mõjutavad hoiakud ja väärtushinnangud, mis tulevad lapsepõlvest. Meenutan üht ema, kes õigustas oma lapse peksmist sellega, et ka tema sai lapsena peksa, aga kasvas inimeseks. Isa, kes vägivallatses oma väikese lapse kallal ja nimetas seda kasvatuseks, oli kogu enda lapsepõlve näinud pealt, kuidas isa peksab ema. Tööandja, kellele lapsepõlves isa igal võimalikul juhul tuletas meelde tema käpardlikkust, kohtles töötajaid meeldivuse järgi ja teostas infoga manipuleerides võimumänge. 

Putini eluloos oli rida „tema isa oli karm, aga õiglane“, mida saab tõlgendada, et peksis, aga asja eest. Ka Hitler on meenutanud oma isa äkilise türannina. Nad kõik on omal ajal olnud ise vägivallaga alla surutud. 

Miks tal seda vaja on?  

Lapsele on lihtne sisendada, et ta on ise kõiges süüdi, ja põhjendada, miks karistus on õiglane. Kodune kogemus ei luba inimesi usaldada. Ka tunded on keelatud, sest lapsena sai tunnete väljanäitamise eest peksa või sõimata. Nõnda areneb välja toimetulekumehhanism keerulistes olukordades hakkamasaamiseks. 

Vägivallatsejal on tugev kontrollivajadus, omanditunne, topeltstandardid. Ta on partneri suhtes lugupidamatu, armukade, manipuleeriv, aga ta pingutab, et jätta väljapoole head muljet. Tal on segamini armastus ja vägivald: last tulebki karistada, et pärast oleks parem. Mõistagi eitab ta igasugust vägivalda.

Jõud on võim?

Töö tõttu olen kohtunud kristlastega, kes õigustavad oma vägivaldsust Piibli õpetusega. Valdavalt on need mehed, kes võimutsevad naiste üle, või vanemad, kes võimutsevad laste üle. Vaimulik vägivald on eriti võigas, sest kristlikus kontekstis peaks valitsema ligimesearmastus. Meenutame, kuidas Paulus defineerib armastust: Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike (1Kr 13:4–7) … ja vaatame, mis on selle vastand: lühike süütenöör, kaledus, kadedus, kelkimine ja hooplemine, näotu käitumine, omakasupüüd, ärritumine. Paha meeles pidamine, rõõm ülekohtust, tõe salgamine. Leppimatus, uskmatus, lootusetus, talumatus.

Soovi hoida elu endale meelepärastes raamides ei tohi lubada teostuda teisi piirates. Me mõistame inimlikku kannatust, aga keeruline on tunda kaasa vägivallatseja lapsepõlvekogemusele, kui teame, missugust hävingut on ta põhjustanud oma ohvrile. Mitte iial ei ole võim, rikkus või positsioon tähtsam inimlikkusest. Täiskasvanul on võimalus valida vägivallavaba elutee ning mõjutada headusega oma lähedaste elusaatust. 

Kui küsisin ühelt sõbralt, kas Putin on meie ligimene, vastas ta esimese hooga, et Tambovi hunt on talle ligimene. Ja siis tõsisemalt, et Putinil on olnud võimalus olla ligimene, aga ta jättis selle võimaluse kasutamata. Jah, vägivallaspetsialistid kinnitavad, et süsteemse vägivalla kasutajad ei muutu. Meie kristlastena loodame meeleparandusele ja palvetame selle eest. 

Lea Saar,

hingehoidja