Sõime ümber

Alguses oli täht

Kuna evangeeliumites kirjeldatud jõululugu on nii inimlik, soe ja lihtne, siis on see kunstis väga armastatud. Vanim teadaolev jõuludega seostuv stseen pärinebki juba kristliku kunsti koiduaegadest (2. saj lõpust). See asub Priscilla katakombis Roomas ning sel on vaid imetav Maarja ja prohvet Bileam. Viimane osutab tähele ja seekaudu oma ennustusele: „Jaakobist tõuseb täht“ (4Ms 24:17). 

Rohkem Jeesuse sünni stseene kohtame sarkofaagidel. Nähtavasti peegeldavad need lootust, et lahkunu sünnib nüüd paremasse maailma. (On vastsündinugi seepärast alati nii suur?) Ühel neist on lapsukese kõrval vaid härg ja eesel (1). Sellest alates on need loomad saanud enamiku jõulupiltide lahutamatuks osaks. Nimelt ilmus Jeesus nii juutidele (kes ohverdasid härgi) kui paganatele, kes on nagu rumalad eeslid, sest ei tunne tõelist Issandat. Lisaks viitavad nad Jesaja sõnadele: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne“ (Js 1:3). Seega on „sõime tundvad“ loomad Jeesuse poole pöördunud inimesed.

Keskaegsed kujutised

Tärkava keskaja esimesed jõulupildid olid ikoonidel, mis võisid olla nii maalid kui reljeefid. Neil kujunes välja pilditüüp, millel Jumalaema kujutati sünnitusest väsinuna lamamas ning teda abistanud ämmaemand pesi last. See pidi kinnitama tõsiasja, et Jeesus sündis tõelisest naisest tõelise inimesena ega olnud vaid vaim, nagu mõned veel hiljuti oletasid. Mõnda sellist ikooni, nende seas pisikest elevandiluust triptühhonit, Jeesuse elu stseenidega (2) võidi kasutada ka sünnitajate toetamiseks. Kujutab see ju keskosas õnnelikult lõppenud sündi ja on teada, et lapse sündimisel rasketel hetkedel avati nii ikoonikapid kui sellised suletavad ikoonid.

Bütsantsi kunst mõjutas tugevalt varast Itaaliat ning selle vahendusel kogu katoliiklikku kultuuri. Nii leiame veel 14. sajandi keskel Tšehhimaal loodud maalilt nii lamava Maarja kui lapse pesuvee ettevalmistamise stseeni (3). Originaalne on seevastu sõime ja loomade paigutamine tagaplaanile, vapiga donaator ja ikoonide tavalise koobas-lauda asendamine hoopiski kerge varjualusega. Nimelt tähendab phátnē kreeka keeles nii sõimekui loomade söötmise platsi. Juhul kui see oli lageda taeva all, kujutas see endast sellist vihmakaitset, mida maalil näemegi.

Selline „laut“ on hiliskeskaja maalidel tavaline, kuid nüüd lisandub üks oluline detail – see on auguga või täiesti katki. See sümboliseerib vaimselt lagunevat Vana Testamendi usku ja ajastut, millesse Jeesus tõi oodatud muutuse. Lisaks muutusid jõulupildid sellal üha südamlikumaks ning Joosep aktiivsemaks. Mõnel pildil on ta abivalmilt isegi süüa valmistamas, mis motiivina ühendab (vaimu)tule ja (vaimu)toidu (4).

Uusaja künnisel

Kuna püha Birgitta (u 1303–1373) nägi ühes visioonis Jeesuslast paljal maal lamamas ja Maarjat tema poole palvetamas, jõudis see ettekujutus peagi ka maalidele. Reeglina paigutati tita oma ema kleidihõlmale. Depressioonist vaevatud H. van der Goesi kuulsal altaril paistab aga, et kunstnik on mõistnud jõulude kauni poole varju jäävat ränka tõde – Jeesus sündis, et surra (5). Pind ta all on muutunud pühaks ja Joosepi äravõetud sandaal lebab maas nagu sellal, kui Mooses kohtus Jumalaga. Teisalt on kohal kogu loodu, kes Jeesuslast kummardab. On inglid taevast, on mullapõuest võrsunud taimed, on maapinnal toimetavad loomad ja inimesed. 

Samuti lamab maapinnal, kuigi alusriidel, itaalia vararenessansi meistri Ghirlandaio pisike Lunastaja (6). Pealegi on karjastele lisaks saabumas rahvarohke rongkäik. Need on ju kolm Idamaa tarka, keda peeti kolmeks kuningaks, oma kuningliku saatjaskonnaga! Ainulaadseks teeb teose seegi, et antiigihuviliste kaasmaalaste rõõmuks on siin sõimeks antiikne sarkofaag. Seda raamivad kaks toredat piilarit, mis suure erandina viitavad sündmuse toimumisele keiser Augustuse ajal.

Rasked ajad, teistsugused maalid

Keskajale järgnenud pikk periood, 16.–17. sajand, tõi eurooplastele kaasa palju kannatusi. Kasvav rahvaarv ja kliima külmenemine viis ressursside nappuseni, see omakorda sõdade ja näljahädadeni. Lohutust pakkusid aga usk ja seda vahendav kunst, mis otsis üha uusi teid.

Näiteks hakati looma öiseid stseene, mille krestomaatiline näide pärineb itaallaselt Correggiolt. Tema Jeesus ongi tõeline maailma valgus! (7) Selle meistriteose koopiad jõudsid 19. sajandil paljudesse luterlikesse kirikutesse. Eestis on need Viru-Jaagupis (Lääne-Virumaal) ja Piirsalus (Läänemaal).

Flaami maalija Backeri teoses on jällegi kadunud traditsiooniline loomapaar, sest karjased on tulnud mingisse marmorist templisse (8). Ehk on see vihje Saalomoni templile, Vana Testamendi aegse maailma sümbolile? Nimelt leidub siin jõulupiltidel harukordne prohvet Jesaja, kes hoiab käes oma ettekuulutuse sõnu. Allosas olev ladinakeelne tekst ütleb, et „Jumal sai inimeseks. Jeesus sündis neitsist“ ning seega sai prohveteering tõeks.

Jan Brueghel vanema pildil asendab võimsat templit kokku kukkumise äärel virelev onnike, mille katuseõlgigi on näljastele loomadele söödetud. Kuigi on sinna tee leidnud kuningad, elab ümbritsev linn oma elu, ning Lunastaja sünd seal kedagi ei huvita. Muidugi on see kriitika oma usuleige kaasaja kohta! (9)

17. sajandil valitsenud barokk tõi kunsti tundetulva ja elurõõmu, mis olid vastukaaluks ebakindlale tegelikkusele. Eriti tore oli muidugi maalida kolme kuningat oma hiilguses, kuid neilgi oli oma sümboolne tähendus. Nimelt olid nad kolme rassi ja kolme eluperioodi (noorus, keskiga ja vanadus) esindajad. Baroki üks kuulsamaid esindajaid P. P. Rubens kasutas nende kujutamisel vaid kaht domineerivat värvi – armastuse tooni punast ja kiriklikus kunstis teispoolsusele viitavat kuldkollast (10).

Aga edasi?

Barokile järgnesid 18. sajandi õrn ja tundlik rokokoo ning 19. sajandi alguse rangejooneline klassitsism, mis kujutasid jõulusündmusi uutele ideaalidele vastavalt. Sajandi keskel tegi võidukäiku elulähedane realism, mis paigutas Jeesuse sünni sageli kaasaja Idamaadesse. Eraldi tuleks mainida Fr. von Uhdet, kes nagu Eestis sündinud Eduard von Gebhardtki tõi protestandina piiblisündmused uusaja Saksamaale (11). On ju Piibel aktuaalne siin ja praegu! 

Veelgi suurema pöörde tõi kõiki seniseid vorme ja kompositsioone eirav modernism. Kuulus prantslane Paul Gauguin, kes läks tsivilisatsioonist tüdides elama Tahiti saarele, kujutas peamiselt „rikkumatuid“ pärismaalasi. Ometi on temagi loonud maali, mis peegeldab kristluse tulekut saarele. Esiplaanil olev kohalik naine on saanud lapse ja mõtleb tagaplaanil lamavale Maarjale, kes sai samuti emaks. Kuid jõuluingel seisab hoopiski tema enda kõrval, tuues talle, vastristitule, ja ta lapsele õnnistust (12).

Muidugi on sügavasisulisi ja kauneid jõulustseene loodud ka möödunud ja meiegi sajandil, kuid see oleks juba omaette artikli teema. Pigem sobib seekord lõpetada siiski selle kuldkollase valgusega, mis valgustas noore tahitilanna hinge ja mida saame jõuludest uude aastasse kaasa võtta meiegi.

Anu Allikvee, 

Eesti kunstimuuseumi teadur