Lumi ja ligimene

Advendiküünlad süttisid sel aastal väga lumistes ja keerulistes oludes. Paljudes kodudes said küünaldest ka ainsad valgusallikad, sest elekter läks ega ilmutanud naasmise märke. Saime lund kaevates ja eluks hädavajalikku muretsedes igaüks oma kriisikogemuse, nagu ka teadmise sellest, millist abi sellistel puhkudel on oodata riigilt ja omavalitsuselt. Suurim kogemus lumistes oludes on aga inimene, kes on valmis tulema ja aitama, panustama oma aega, tehnikat ja jõuvarusid kellegi teise heaks. Lumevangist vabanenute rõõm ja tänu kõigile headele ning abivalmis inimestele!

Kolmanda advendi järgsel hommikul oli minul vaja jõuda Valjala põhikooli advendihommikut läbi viima. Vaatamata lumeuputusele see imekombel õnnestuski. Valjala kool Saaremaal on üks vähestest, kus usulise hingehariduse andmine on järjepidevalt toimunud läbi kogu Eesti iseseisvusaja. See on väike ime, mis on saanud võimalikuks tänu koguduse eestvedajatele ja kooli mõistvale suhtumisele. Meeldiv oli kogeda koolipere sooja õhkkonda ja seda, et õpetajatele ja õpilastele on need teemad tuttavad ning hingelähedased.

Vestlesime muu hulgas ka ligimese armastamisest. Küsimusele, kes on ligimene, tuli lastelt erinevaid vastuseid: ema ja isa, vanaema ja vanaisa, sõber, õde ja vend, koer ja kass. Ka õpetaja arvati ligimeste hulka ja see inimene, kes on hädas. Lund sadas sel päeval muudkui juurde, elekter tuli ja läks ning lapsed saadeti varsti koolist koju – nii tehti kõigis Saaremaa maakoolides. Sõitsin minagi oma teed tagasi läbi tuisuvaalude ja tuules õhku piserdatud imepeenikese lumepuru, mis mõjus nagu udu, nii et suurt midagi näha ei olnud. Sõitsin ja tundsin, et meel on kuidagi valgemaks läinud.

Olin terve eelmise päeva koduõues lumekaevikuid rajanud: kõigepealt uksest välja, siis puukuuri, keldrisse ja maanteele. Autole tee rajamisega jäin hätta ning kui sahk väravapostide vahelt sisse ei mahtunud, haaras mind hetkeks nõutus ja enesehaletsus. Vehkisin siis õhtu- ja hommikupimeduses edasi kaevata, on ju see omamoodi meditatiivne tegevus, olenemata sellest, kas jõuad eesmärgile või mitte. Hiljem andsid valutavad ihuliikmed ning haige kurk märku, et oleksin ikkagi pidanud vastu võtma abi, mida head sõbrad hommikul pakkusid.

Advendi- ja jõuluaeg on ligimesele suunatud aeg. Kui ausalt endasse vaatame, siis sageli on esikohal oma mina ja enesele mõtlemine, alles siis tulevad Jumal ja ligimene. Enesele mõtlemises ei ole siiski midagi halba, meil tuleb enda heaolu eest hoolt kanda, enda toimetulekule mõelda, ennast kehtestada, kui vaja. Kui elus on rasked olukorrad ja hetked, ei peaks me häbenema abi otsida ja küsida. Enesest hoolimine ei ole ligimesest hoolimise vastand.

Ometi on Piibli sõnad Jumala ja ligimese armastamise kohta antud käsu vormis, mitte manitsuse või soovitusena. Jõuluaeg koputab meie südamele ja tuletab meelde, et ligimesele head tegemine on iga kristlase ülesanne. Nii nagu need inimesed, kes kriisiolukordades ennastsalgavalt teisi aitavad, ei mõtle sellele, kas sellest sünnib neile kasu või kahju, ei peaks meiegi kaalutlema ligimest abistades. Kui mõtleme Jeesuse elule ja tegevusele, siis oli tema armastus suunatud just eriliselt neile, kes ei olnud teiste silmis midagi väärt, nõrkadele ja kannatajatele. Jeesuse ligimeseks olemine ja ligimesele suunatus näitas, et Jumala olemuses on hoolida kõigist, kes abi vajavad.

Meenutades advendiaegset lumetormi ja mõeldes eelolevatele jõulupühadele on südames hea tunne, et lähedal on inimesi, kes hoolivad ja aitavad. Et on keegi, kes mäletab, kes tuleb külla, kes helistab ja küsib, kuidas läheb ja kuidas toime tulete, et on keegi, kes on sinu kõrval ja olemas. Palugem siis Jumalalt juhatust, tarkust ja jõudu, et ka meie endi lähedalolu tekitaks teistes turvatunnet ja kannaks sama head vilja.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist