Kihelkonna skertsiino

Kas mul on mingi erisuhe Kihelkonna kiriku oreliga? On küll. On laiemaltki, alates kirikust mitmeid versti idakaarde jääva Tammiku suure metsatalu ja selle ühe kunagise perepoja Peeter Südaga.
On ajas kaugemaidki inimesi ja asju, kelle ja millega tegeldes need eriomasteks saavad – ei imesta siis, kui näiteks Beethoveni sonaatidega pusinul tekib tema sünnimajja astununa kihk sõrmedega üle  n e n d e s a m a d e  klahvide libistada. Tammiku õuel seisab vana pärn, mille otsas väike Peeter viiulit kääksutas – ja ma vaatan toda puuvanakest erilise pilguga.
Tallinnas muusikamuuseumis seisab väike koduorel, millel Peeter juba viieselt kirikuskuuldud koraaliviisid järele mängis ja muidu ludistada armastas – silme ette kerkib neid aegu heliliselt meenutav prof Hugo Lepnurm. Jne – ikka Südaga seoses, Süda aga ikka Kihelkonna ja oma esimese, meister Steini ehitatud pärisoreliga seoses.
Hakkasin selle inimese looga tõsiselt tegelema aasta-paar enne tema 100. sünniaastapäeva 1983. Nagu Süda eluajalgi avanes olemuslikult ehk vaid paarile-kolmele sõbrale, nõnda jääb ta ka tagantjärele isegi kõigi materjalide summas (kirjad, mälestused) üpris kaude hoomatavaks. Ühest küljest pehmeloomuline, südamlik mees, teisalt äärmiselt kinnine, sõnaaher ja… otse matslik flegmaatik. Näiteid on küllaga, olgu siin toodud mõned.
Noorukipõlves mängis ta koos vend Eduardiga Kihelkonna pasunakooris – kuigi läbisaamine oli hea, ei käidud kunagi ühte teed. Proovis mängis nagu vaja ja küllap huviga, kuid suhtles vaid hädapäraselt. Aastaid hiljem, kui üks vendadest pulmad tegi, olnuks ju loomulik, et Peeter orelil mängib – ta lubaski teistele kohe järele tulla, jäi koju nokitsema ega läinudki!
Minematajätmised olid tüüpilised: küll käis Peeter Penna Narvas ja Cyrillus Kreek Haapsalus koguni kolm korda järjest rongil vastas, kes aga kontserdil osalemata jäi, oli Süda. Tudengina unustas ta kontserdile kutsumata teda tublisti aidanud naisterahva, nentides hiljem süüdimatult, et priipileteid polnud küllaga! Ja Kihelkonna orelil ei andnud Süda ainsatki kontserti, seda oodanud ja teda omal ajal rahaliselt toetanud rahvas oli igatahes väga nördinud (muide, rahaasjades oli Süda akuraatne).
Ja nüüd mõtlemisaineks: Südale andestati, andestasid kõik, nii sõbrad kui võõrad, nii tema tarkuse ja muusika austajad kui võhikud – miks küll? Andestati ka Kihelkonnal, mis polnud just Saaremaa jõukamaid ega isegi vaimsemaid kante, sealsed «theemaja» (kõrts) ja raamatukogu asusid ühe katuse all (siseneti ühest «paraadnast» – ühed pahemale, teised paremale).
Aga imelikke inimesi oli Kihelkonnal ka enne Peetrit – kas või üks mitte väga kauge sugulane, kes ehitas jalgadega sõtkutava sõiduriista, millega kümnekesi Kuressaareski ära käidi. Eriti aga imestagem Peetri esimest õpetajat köster Ado Knapsi, kelle kogudus laulis neljahäälselt ja kes seal maailma äärel mõistis Bachi armastada ning üht poissigi samase kiindumusega nakatada. Peeter Süda: «Kes Bachi ei tunnista, sellele ei ütle ma mitte tere kah!»
Kuidas siis mitte Steini pilli eriliselt suhtuda?
Ivalo Randalu
Autori soovil annetatakse honorar Kihelkonna kiriku oreli fondi.