Taevariigi kodanikuna maailmas
/ Autor: Joel Siim / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 3. mai 2023 Nr 18 /
Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. Ps 98:1
Kui ma olin väike poiss, ütles mu ema ülestõusmispühade lähenedes alati: „Sa pead lihavõttehommikul päikesetõusul ärkama, et näha, kuidas päike tantsib.“ Sageli see mul ei õnnestunud – olen ikka olnud hommikuse unega. Ja teinekord oli taevas sel hommikul pilves. Ja kuigi vahel ka õnnestus õigel ajal ärgata, ei ole ma kunagi näinud lihavõttehommikul päikest tantsimas.
Võib-olla ta tantsib, võib-olla mitte, kuid selle igatsusega näha päikestki tantsimas vihjatakse enneolematule rõõmule. Kristuse ülestõusmine on nii eriline ja ainukordne sündmus, mis haarab endasse kaasa ka selle osa loodust, mida tavatseme nimetada elutuks või hingetuks. Psalmilaulja on seda juba aimanud. Ta laulab taevast, mis rõõmustab, ja maast, mis ilutseb. Ta laulab merest, mis kohiseb koos kõigega, mis seda täidab; tema laulus plaksutavad jõed käsi ja mäed ning väljad hõiskavad. Isegi metsapuud rõkatavad rõõmust. (Ps 96:11–12; 98:7–9)
Kristuse ülestõusmine on nii eriline, et sellest laulmiseks ei sobigi enam ükski seni loodud laul. Ilmutusraamat kõneleb lunastatutest, kes Issanda trooni ees laulavad uut laulu (Ilm 5:9; 14:3). Ja samas on see uus laul ikkagi vana laul, Ilmutusraamat nimetab seda Moosese lauluks ja Talle lauluks (Ilm 15:3).
Johannes vaatab siin tagasi hetkele, mil Iisrael on Jumala juhtimisel lahkunud Egiptuse orjapõlvest, läbinud Kõrkjamere ja asunud teele tõotatud maa suunas. Mooses laulis sel päeval koos rahvaga võidulaulu Issandale (2Ms 15:1–18). Ja Ilmutusraamatus laulavad võidulaulu need, kes on jäänud ustavaks Issandale ning on jõudnud jumalariiki.
Olgu minevikus, olgu tulevikus – ikka ja alati kõlab lunastatute suus uus laul, enneolematu laul, mis on samas ammukuuldud laul, vana laul, tänulaul Issandale.
Joel Siim
