Nad võtsid meilt pisarad

Ma tunnen üht naist, teie tunnete teda ka, kuigi ma ei maini siin tema nime. Ta küüditati 1949. aastal, kui oli seitsmeaastane, koos ema, vanaema ja vanema õega. Isa, Eesti Vabariigi ohvitser, oli võetud kinni 1941. aasta suvel, veel ei teadnud ta perekond, et ta lasti nädal aega pärast vahistamist maha. Venelased ei jõudnud kõiki kodumaalt minema vedada, kui algas sõda ja nad siit põgenema hakkasid. On põhjust arvata, et selle naise isa on maetud Tallinna Kosele, Scheeli mõisa maale, osa sinna maetutest aeti auku elusana. 

Aasta pärast Siberisse jõudmist viidi ema minema, tema üle hakati Eestis mingi „kuriteo“ eest kohut mõistma. Talle määrati 18 aastat vanglakaristust. 

Siberis ütles vanaema tüdrukutele: „Meie enam kunagi ei nuta“, ja nii jäigi. Nad jäid ellu, ei kurtnud ega kaevanud ja jõudsid lõpuks kõik Eestisse tagasi, ka vanaema, kes ei olnud nõus Siberisse maetud saama. Ta suri kaks kuud pärast kodumaale jõudmist. 

Sellest tüdrukust kasvas vapper naine, ta võitles Eesti vabaduse eest ja võeti lõpuks nõukogude võimu poolt uuesti kinni ning mõisteti süüdi. Ta oli viimaste naispoliitvangide seas Nõukogude Liidus. See naine oli üks neist, kellel oli õnn hakata jälle Eesti Vabariiki üles ehitama. Ja ta ei nutnud elus mitte kordagi. Nad olid võtnud talt pisarad, ta ei oska ka täna, vana naisena, leinata ega nõrk olla. Ma tahaks tema pärast nutta, aga nutta ei oska ka mina. Tugev oskan olla, seda õpetasid mulle mu vanemad, sõjaaja ja hirmu täis nõukogude aja lapsed. 

Viimased kümme aastat räägitakse, et eestlased on ise süüdi oma vabariigi kaotamises. Ise andsid 1934 demokraatia ära, ise kaebasid nõukogude ajal üksteise peale. 

See on vaid väike osa tõest, ärme oleme sellega nõus! See vale on pandud teele meie kurja naabri poolt, see on üks nende propagandasõja relvadest. Mul on praegu külas tudengiaegne sõber Moskva kinokoolist, režissöör Kasahstanist, kes räägib mulle, et ka kasahhidele on viimased kümme aastat ajupesu tehtud – nõukogude aja kannatustes ja rahva helgemate peade hävitamises olevat süüdi kasahhid ise.

Ma kirjutasin raamatu „Tunnistaja“ võib-olla kõige rohkem sellepärast, et saada ise aru ja teistele näidata, kuidas Nõukogude Liit Eesti Vabariigi hävitas ning kes ja kuidas seda tegid. Mida tundsid need, kelle kätega seda tehti, ja mida need, kelle silme all seda tehti. Ma ei saanud kirjutada 1940. ja 1941. aastast, ilma et oleks olnud räägitud rahuaegsest Eesti Vabariigist. 

See lühike lõik, mida te täna loete, on üks terav killuke panoraamist. Tähtis selle poolest, et igal täideviijal, igal süüdlasel on nimi, nii nagu on nimi ka igal ohvril. Ka selles on täideviijad, kurja tegijad süüdi, et me ei ole osanud leinata oma ohvreid, et me ei saa aru, et kannatused kanduvad edasi läbi põlvkondade. Pisarad, lein ja viha on tähtis osa inimtunnete paletist. Andeksandmine ka, aga andeks saab anda siis, kui tegija kahetseb oma süüd ja palub andeks.

 

 

 

 

Katrin Laur

kirjanik