Tere, köster!

„Köster seisiski magamistoa lävel. Poisid teretasid. Köster võttis tervituse vastu ja vaatas toas ringi; läks siis otseteed Tootsi juurde, võttis tema pintsaku hõlmast kinni, vaatas Tootsile silmi ja ütles pikkamisi ja selgelt: „Sind, Toots, on Jumal oma vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest. Nii, nagu ta viljaikaldust saadab, rahet ja vihmavalingut laseb tulla, nii lõi ta sind kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna. Nii nuhtleb ta meid meie kurjuse eest ühe meie enese sarnase läbi, et näidata, et häda ja viletsuse juur just meie enese keskel pesitab … Ütle, mis pean ma sinuga tegema? … Ei, sa tead kõik ja saad kõigest aru, mis hea või mis kuri on, aga sa ei taha oma jumalavallatut elu jätta ja elama hakata, nagu sind iga päev õpetatakse. Mis ma pean sinuga tegema?“ … Vaevalt oli köster läinud ja uks tema järel kinni, kui Toots suure robinaga nurgast väljus ja kätega vehkides seletas: „Aga pagan, sellest jutust ei jäänud mulle rohkem meelde, kui et ma pean oma hinge eest hoolt kandma. No ütle, Imelik, kuda ma pean oma hinge eest hoolt kandma?““– Need on mõned read armsast Oskar Lutsu „Kevadest“.

Kooliaeg on taas alanud. Poisid ja tüdrukud on kooli läinud. Ja seda mitte ainult Paunveres. Tootsid ja Teeled oleme me ise ja on paljud meie ümber. On lusti ja on rõõmu, kuid saab tehtud ka tempe, mis piiri ületavad. On klassitoad ja kooliõpetajad, kuid köstreid ei ole. Vähe on neid, kes katekismust ja piiblilugu õpetavad, vähe on neid, kes meelde tuletavad, et me peame oma hinge eest hoolt kandma. Kes oskaksid õpetada ka nii, et see oluline asi ka meelde jääb. Hoolimata sellest, et seda ei olegi nii kerge teha.

Veel paarkümmend aastat tagasi julgesin öelda, et Eesti on kristlik maa. Tõsi, suur hulk inimesi olid ristimata ja uskmatud, kuid kristlikud väärtused olid säilinud. Kristliku kasvatuse saanud eelnevad põlvkonnad olid teatud kristliku elutunnetuse oma järeltulijatele edasi andnud. Viimaste aastakümnete jooksul on kristlik elutunnetus kiiresti kaduma hakanud. Elutunnetus ja väärtused on muutumas. Kõik need, kes on asja sees, nimetavad seda inimkonna arenguks ja progressiks. Sellepärast on raske kriitiliselt olukorda hinnata. Pigem vaadatakse eelnevatele põlvkondadele üleoleku ja põlgusega. Kvaliteedimärgiks on lause „Nüüd on kahekümne esimene sajand“. Kõik, mis oli varem, oli alaarenenud ja ebakvaliteetne. Selline hoiak iseenesest näitab juba probleemi sügavust. Kirikud ja kogudused teevad küll oma tööd, kristlaste pered õpetavad ja kasvatavad oma lapsi jumalakartuses ja usus. Kristlikud koolid püüavad hariduselu ja kasvatuse lünki täita, kuid see kõik puudutab väikest osa rahvast.

Olukorda võiks muutus tulla, kui igas koolis oleks oma köster. Tõeline köster. Kellest siis, kui koolipoisid on kirjanikuhärradeks saanud, oma raamatutes värvikaid lugusid jutustavad ja kelle mahlakaid sõnu terve elu meeles peetakse. Kes eluteele kaasa annab selle, mis aitab siin maailmas inimesena toime tulla ning kelle õpetused ja manitsused sillutavad ka tee, mis taevasse viib.

Õnnistatud uut kooliaastat soovides on mul suur soov ütelda: „Tere tulemast, armas köster, igasse kooli!“

Õnnistusi soovides

Joel Luhamets

piiskop