Jumala kutsutud saadikud

Sellel nädalal tähistatakse meie kogudustes peaingel Miikaeli ja kõikide inglite püha ehk mihklipäeva. Piiblis kasutatakse inglite kohta nimetusi, mis tähistavad käskjalga või saadikut. Jumal võib oma sõnumi edastamiseks kasutada nii inimesi kui taevalikke saadikuid. Kõiki, kes kuulutavad ja tunnistavad Jumala tegudest, kutsutakse tema lasteks.
Sügise saabudes kavandavad kogudused eri töövaldkondades uut hooaega, kasutades selleks varasemaid kogemusi. Olenemata sellest, kellele soovib kogudus oma töötegijate või vabatahtlike vahendusel sõnumit suunata, on erinevate tegevuste kavandamist hea teha koos teiste usukaaslastega, „sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20).
Esmalt on oluline olla oma eesmärkides ühel meelel ja võtta aega, et selle eesmärgi pärast koos palvetada. Selleks annavad hea võimaluse uue hooaja künnisel ette võetud ühised nõupidamised, retked või mõne teise kogudusega ühiselt korraldatud mõttetalgud.
Mihklipäevast alustavad tavaliselt oma tööd pühapäevakoolid. Erinevaid viise ja võimalusi, kuidas edastada lastele muutumatut rõõmusõnumit ehk evangeeliumi, on ilmselt sama palju, kui on meie kogudusi. Kui midagi on hästi töötanud, ei pea seda tingimata muutma, kuid samas tasub alati proovida ka uusi lähenemisviise. Peamiseks takistuseks tundub olevat kas sobivate õpetajate või laste puudus. Nii nagu koolis, on ka pühapäevakoolis oluline roll juhendajal. Kui lastega ei tegele just koguduse vaimulik, tuleb nimelt viimasel vaadata oma piirkonnas ringi avatud meele ja pilguga ning küsida, kellele on Jumal kinkinud annid ja kutse juhatada lapsi, ning vajadusel võimaldada tema juhendamist ja ettevalmistamist kas koguduse, praostkonna või kiriku vastavatel koolitustel.
Kui kohapeal ei ole sobivaid kandidaate, on võimalik kokku leppida naaberkoguduse töötegijaga, et ta võtaks paar korda kuus enda hoole alla ka teise koguduse lapsed. Nii nagu üks vaimulik teenib mitut kogudust, võib sarnast töökorraldust kasutada ka kõigi teiste koguduse valdkondade puhul. Isegi juhul, kui igal kogudusel oleks ideaalis oma töötegija või vabatahtlik, on hea korraldada aeg-ajalt ühiseid tegevusi, koolitusi ja laagreid nii, nagu see toimub just laste- ja noortetöös, et selles osalejad saaksid suhelda oma eakaaslastega teistest piirkondadest.
Pühapäevakooli ja eriti noortetöös tuleb ette olukordi, kus koguduse aktiivsemete liikmete seas ei pruugi leiduda sobivas vanuses järelkasvu. Sellele olukorrale on leitud mõnes piirkonnas lahendus nii, et kogudus on otsinud kontakti kohaliku lasteaia või kooliga, kellega on leitud ühisosa kas suuremate pühade puhul kirikukülastuse, kirikutunni või ühise laste jõulupuu korraldamiseks. Põhimõttel, kui lapsed ei tule kiriku juurde, läheb kirik laste juurde, on mitmetes paikades töötanud see, kui pühapäevakooli tunnid toimuvadki huviringi vormis koolis või lasteaias, kus õpetajana töötab motiveeritud koguduse kaastööline. On ka mitmeid näiteid, kus vaimulik ise käib pidamas tunde või loenguid lastele või ka pedagoogidele. Mitmed meie vaimulikud töötavadki koolis või on koguni piirkondlike koolide juhatajad.
Väga paljud koolid kutsuvad meie vaimulikke süütama advendiajal esimest advendiküünalt ning rääkima sellega seoses saabuvate pühade tähendusest. Kokkuleppel õpetajate või koolijuhtidega võiksid kogudused kaaluda võimalust kutsuda kooliperet ja soovi korral ka lastevanemaid osalema neile mõeldud jõulupuul, kus lapsed saaksid laulda mõne jõululaulu või kaunistada jõulupuud ning süüdata neil küünlad. Mõni kogudus on valmistanud ka kohalikele lastele jõulukingid, mida võib jagada ka pühakojas, vaatamata sellele, et seal on jahe, kuna just kirik ise annab nendele pühadele omase sisu.
Sarnaseid põhimõtteid ja võimalusi saab kasutada ka kõigis teistes koguduseelu valdkondades, mille aluseks on ustavus meile antud andide kasutamisel, omavaheline osadus, üksteise toetamine ja julgustamine. Kõige selles juures ei tohi unustada meile antud peamist ülesannet, et sõnum, mida me edasi anname, ei ole niivõrd seotud meie endi isiku ja oskuste realiseerimisega, kuivõrd meile antud talentide andmisega Jumala kasutusse, et inimesed kogeksid tema armu ja halastust, kes on ka meid kutsunud oma kaastöölisteks.
Seda põhimõtet ei saa unustada ka omavahelistes suhetes kiriku erinevatel tasanditel isegi olukorras, kus me kõigis asjades ei ole alati ühel meelel. Vastastikuse lugupidamise aluseks on soov teist ja tema arvamust kuulata, astudes ise esimese sammu nende suunas, kelle hingede kasuks on Jumal kutsunud meid oma saadikuteks.

Anti Toplaan