Lea Lehis: pole võimalust laisk olla

Lääne praostkonnas paiknev, ent Pärnumaal Lääneranna vallas asuv Varbla kogudus on tegus. Juhatuse esimees Lea Lehis on veendunud, et nii kaua kui koguduses on elu, on kõik hästi.

Varbla Urbanuse kirik, mis asub merest 3-4 kilomeetri kaugusel, pärineb 19. sajandi teisest poolest. Et ka varem seal pühakoda olnud, annavad tunnistust vanast kirikust säilinud kolm 17. sajandist pärinevat tundmatu kunstniku altarimaali. Kirikusse sisenedes on äratuntav rannarahva ehitusstiil ehk jääb mulje, justkui astuksid kummuli pööratud paati. Valgeks lubjatud seinad ja nende taustal pruuniks peitsitud lagi loovad piduliku meeleolu.

Varbla kirikusse sisenedes on äratuntav rannarahva ehitusstiil ehk jääb mulje, justkui astuksid kummuli pööratud paati. Kätlin Liimets

Selles pühakojas tegutseb 190 liikme ja 91 annetajaliikmega kogudus, mille hooldajaõpetaja on 2009. aastast Lembit Tammsalu. Ehkki kurdetakse piirkonna ääremaastumise üle, siis koguduse tuumik on tegus. Kaks korda kuus toimuvad pühapäeva pärastlõunal jumalateenistused ja tegutseb kümneliikmeline koor. Ka talitusi on. Mullu ristiti neli, leeriõnnistuse sai kaks, maeti neli inimest ja laulatati üks paar. Jõudu mööda hoolitsetakse kinnisvara eest.

Palju tegusaid inimesi
„Minul on Varbla kogudusest hea meel. Ta on väike, aga tubli. Praeguse süsteemi järgi asub Pärnumaal Lääneranna vallas, aga tegelikult on ikka tegemist ajaloolise Läänemaa lõunatipuga. Koguduses on tublid inimesed, hoolivad ja hoolitsevad. Eraldi tõstan esile juhatuse esimeest Lea Lehist, kes on koguduse hing ja alustala,“ jagab hooldajaõpetaja Lembit Tammsalu.

Juhatuse esimees Lea Lehis kinnitab, et õp Tammsaluga on hea koostöö: „Kuna meil on hooldajaõpetaja, siis pole võimalust laisk olla. Peame olema tegusad, et kõik toimiks. Oleme tänulikud, et kui õp Tammsalu Pärnu kolis, siis ta ikka jätkab Varbla koguduse hooldamist.“ Siiski valutab Lea Lehis südant, et kogudus on hakanud arvuliselt vähenema. Noori on küll maale tagasi tulnud, ent koolide sulgemise teated lastega peresid seal ei hoia. Varbla koolgi on kuueklassiliseks muutumas ja inimesed muretsevad, et Lihulasse on pikk maa.

Kiriku ümber siiski elu vaibunud pole. „Meil on päris palju tegusaid inimesi, kes tulevad appi. Kui on vaja kirikumõisas koristada või puid laduda, kütta või Soome sõpruskoguduse saadetud humanitaarabi maha laadida, siis tulevad nii noored kui vanad. Jumalateenistustelgi on tavaliselt ikka 12 inimest,“ jutustab juhatuse esimees Lea. Kogudusel on ka pastoraat, kus viimati püsivalt elas emeriitõpetaja Reet Mägedi aastatel 1980–2002. Praegu on pastoraadis talvekirik, jagatakse humanitaarabi ja suvel pakutakse öömaja teelistele. Ega neid rändureid ülearu palju pole, aga mõni siiski satub ja juba aastaid käivad suviti Ukrainast hooajatöölised, kes pastoraadis peatuvad.

Mured ja rõõmud
Kõige suuremat muret teeb Lea Lehisele, et kirik vajaks enam hoolt ja raha on vähe. Nii õpetaja kui ka juhatuse esimees kurdavad, et kiriku kivikatusega läks halvasti. 2005. aastal vahetati see kimmkatuse vastu ja kogudus ei saanud valikus sõna sekka rääkida. „Nüüd on nii, et perioodiliselt peab kogudus leidma tohutud rahasummad, mida meil muidugi pole, et katust tõrvata. Nii palju oleme teinud, et puud võtsime kiriku ümbert maha. Kimmkatus oli innovaatiline ja tore, ja see oli muinsuskaitse soov, aga tõrvamise kulust ei rääkinud keegi tol ajal,“ on õp Tammsalu nõutu.

Viimaste aastate õnnestumiseks ja suureks ettevõtmiseks kogukonnale on olnud kiriku kahe kroonlühtri renoveerimine. Annetusi hakati koguma 2022. aasta aprillis, 10% maksumusega toetas vald ja tänavu juulis teavitati sotsiaalmeedias Varbla koguduse Facebooki-lehel rõõmusõnumit, et „Varbla kirikusse on tagasi jõudnud kaks kaunilt restaureeritud kroonlühtrit. Meister Juhan Puusepp on nende kordategemisse pannud kogu oma armastuse ja hoole ning nüüd saavad need kuninglikult kaunid lühtrid särada Jumala kiituseks ja auks. N-ö boonusena said restaureeritud ka kaks kantslis olevat küünlajalga“.

Ühiselt loodetakse, et kui kaks kroonlühtrit on korras, siis saab korda ka kolmas. „Lühtrid on kõik väga uhked ja pidulikud. Kui kõik korda saaks, siis tuleks see lühtrite tervikilu paremini välja. Meil on plaanis teha annetajatele ka tänutahvel kirikusse,“ sõnab Lea Lehis.

Ei ole ületamatuid asju
Lea Lehis jõudis kirikusse 1992. aastal, mil õp Mägedi ta ristis ja leeritas. 1990ndate lõpust on ta olnud alguses juhatuse liige ja nüüd esimees. Oma kogudusest vaadatakse ikka kaugemale ka, teiste koguduste elust saab osa sinoditel, praostkonna konverentsidel ja juhatuseesimeeste konverentsidel, kuhu küll igal aastal ei jõua. Korra on Lea Lehis olnud ka aasta juhatuseesimehe nominent.

Mitmel korral nimetab Lea hea sõnaga kunagist õpetajat Reet Mägedit ja meenutab sooje sõnu, mida tollane õpetaja ta pühendumise kohta on öelnud: „Reet Mägedi ütles, et temal on üks viljapea kasvama läinud, pidades silmas mind. Et ta võib oma elutööga rahul olla. Tema ristis, leeritas mind, saatis pühapäevakooliõpetajate kursustele ja hiljem usuõpetajate kursusele 2000. aastal Tallinnas. Olen õpetajatega kahasse andnud leeritunde ja pikka aega olin pühapäevakooliõpetaja.“ Praegu on küll pühapäevakoolitöö kokku kuivanud, ent Lea on optimistlik: „Kui koguduses jätkub inimesi nagu siiani, siis saame kõigega hakkama; kui noori peale tuleks, siis kogudus ka kasvaks. Kuni koguduses on elu, on kõik hästi. Ei ole ületamatuid asju. Vaikselt ja järjekindlalt läheme edasi.“

Kätlin Liimets

Galerii fotod Kätlin Liimets