Tanel Ots: siitsamast ja sinust alates võib alata uus ajajärk, ka isana

Septembris koos abikaasa Riinaga juubelit tähistanud Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots on suurpere isa. Isadepäeva eel ütleb Tanel Ots laste kohta, et see on õrn ja armas teema.

Ajaloolise Jüri kihelkonna paar küla ulatuvad Saku valda. Kaunissepa talu, mis on perekond Otsade koduks, asub ühes neist. Nõnda siis elatakse ühtaegu Jüri kihelkonnas, mis on Jüri koguduse teenimisala, ja Saku vallas, kus Tanel Ots peab alates 2017. aastast abivallavanema ametit.
Kuidas mahub ühe tegusa mehe ellu üheaegselt koguduse ja omavalitsuse juhtimine, millised on mõtted tagasi vaadates juubeliaastale ja mida väärtustab viie lapse isa isa rollis ning suhetes lastega – need olid teemad, mida Tanel Ots jagas Eesti kiriku lugejatega.

Suur pere, kirik, tule- ja lumetõrje, võim, vaim, Kaitseliit, vennastekogudus, trompet, looduskaitse ja lambad olid esimesed märksõnad, mis pähe tulid, kui sinu peale mõtlesin. Kas selles loetelus oli midagi, mis siia ei sobi? Oli midagi puudu?
Ei suutnud jälgida, seda oli liiga palju.

Lapsed on suur tänu põhjus. Tunnen rõõmu, et nad on kiriku juurde jäänud

Siit paistab ju sinu elu mitmekesisus.
Eks ta ole. Lambaid enam ei ole. Mesilasi veel on veidi. Kümme aastat tagasi sai minust Saku valla volikogu esimees, nüüd olen abivallavanem ja see on tähendanud igapäevaselt pikki tööpäevi. Taluelu on seetõttu natuke unarusse jäänud. Lambakasvatus lõppes siis, kui hunt hakkas käima. Võttis igal nädalal ühe lamba köögi akna alt nagu oma sahvrist.
Kevadel panime porgandid ja kaalikad maha – põder tallas ära, eelmisel suvel käis karu mitu korda külas, majandas päris akna all mesipuudega. Kitsed, mäger ja rebased on sagedased külalised. Elame nagu metsas.

Räägid seda suure rahuga. Saan aru, et su pere elab loodusega sümbioosis.
See on linnainimese mure, kui ta karu näeb. Meie teame, et karu koht on metsas. Meil lihtsalt territooriumid kattuvad. Kui karu käis, siis ma ei raatsinud teda ära ajada, tahtsin filmida. Olingi hädas, sest abikaasa Riina tahtis aias toimetada. Käisin ütlemas, et ole nüüd tasa, hirmutad karu ära. Tallinnas kästakse inimestel kodus püsida, kui Stroomi metsas on karu nähtud, meil on teisiti.

Korrastasid suvel oma rehielamut. Kirjeldad Facebooki lehel sellega seondunud vanadest asjadest loobumist kui puhastavat kogemust. Kui mõelda su septembris olnud juubelile, siis aastatest loobuda ei saa, aga kas ümmargune tähtpäev paneb pagasit korrastama?
Paneb. Kõike ei pea ja kõike ei jõua elu jooksul teha. Kui hobisid ja projekte on palju, siis on väga vabastav kogemus, kui loobud mõnest. Mul on kodus 1954. aasta Pobeda. Olen kolme auto jagu varuosasid ostnud, et renoveerida. Korraga taipasin, et see on täiesti ülearune hobi. Mina ei jõua seda korda teha – peaksin ilmselt kaks aastat oma elust selleks panustama. Maal elades eelistan pigem vanu hooneid renoveerida või ümbrust korrastada – see on piisav.
Selline koristamine, revideerimine oli juubeliaasta märksõnaks küll. Kõigele tuli korraks otsa vaadata. Ka selle rehielamu kordategemine oli palju rohkem kui koristamine, see oli arusaamiseni jõudmine, mis on oluline: inimesed ja teatud valdkonnad. Ei tohi ennast igale poole raisata, kui tahad kuskile jõuda.

Kuidas tähistasid juubelit?
Saime rehealuse nii korda, et kutsusime selle saali rahvast täis. Mulle polnud juubel üks päev, vaid pidasin seda juubeliaastana. Piibli järgi algab 49. aastaga juubeliaasta. Saime abikaasaga kahepäevase vahega mõlemad 50aastaseks ja tähistasime koos. Terve aasta tegime vahekokkuvõtteid, vaatasime vanu paiku üle ja rääkisime sellest, mismoodi edasi võiks minna.

Eeloleval pühapäeval on isadepäev. Sul on suur pere – viis last. Millised on teie pere isadepäeva traditsioonid?
Meil sünnipäevalaps lauldakse alati üles ja tehakse kingitusi. Isadepäev on minu teine sünnipäev, mil saan kauem magada. Ühel hetkel on pere mu ümber ja kõigil on üllatus kaasas – kaardikene, joonistus või kingitus. Üleslaulmine ja natuke pidulikum hommikusöök on meie traditsioon.
Kuna vaid kaks tütart ehk Emmi Milda ja Anni Linda elavad veel meiega ja kolm last on täiskasvanud, siis on kodus suhteliselt vaikne. Tütred Lisanna ja Hannamari on oma pere loonud, abiellunud ja elavad omaette. Poeg Johannes õpib Tartus. Lapselapsi veel ei ole.

On sulle oluline, et lapsed oleksid isadepäeval su lähedal?
Oo jaa! (Ohkab üsna õnnelikult südamest. – K. L.) See on selline õrn ja armas teema! Sain juubeliks meie 16aastaselt Emmilt kirja. See oli nii sügav ja täiskasvanulik tekst. Esimene mõte oli, et igasugune kasvatamine tuleb nüüd lõpetada, et paremaks enam minna ei saa. See on nagu millegi lihvimisel, ei tohi üleliia teha. Need polnud lihtsalt ilusad mõtted, ta puudutas paari muret, mida olen kurtnud, ja oskas pakkuda lohutust ning lahendust.
Abikaasa Riina on kirjade kirjutamises eeskuju näidanud. Ta on mõnel korral lastele tähtsamatel tähtpäevadel kirjutanud. Kui saad rahulikult kirja panna ja teine saab rahulikult lugeda, siis on see hea võimalus, kuidas asjad ära öelda ja siis on üllatus, kui mõni laps vastab samaga.

Olen näinud, et inimene just Jumalas leiab selle tõelise isasuhte

Kas oled ka ristiisa?
See on valus teema. Nooruses tuli ristilapsi palju, nad on kõik juba täiskasvanud. Mäletan, kui mult ükskord küsiti ristilaste kohta, siis lugesin neid üles ja järgmisel hommikul tuli veel kaks meelde. Siis sain rahu mõttest, et Jumal teab neid kõiki ja mina saan neid Jumala ette paluda.

Milliseid väärtusi ja elutõdesid oled pidanud oluliseks lastele edasi anda?
Kõik lapsed on sellised, et neist on aina rõõmu ja üllatust. Ju nad siis õpivad vanematelt, võib-olla ka vanemate vigadest, kui avatult nende ees elada. Hea meel on näha, et kõik kolm täiskasvanud last on ühel või teisel viisil kirikuga või kogudusetööga seotud.
Kõigil on olnud teismelise eas aeg, mil nad pole enam tahtnud vanematega kirikusse tulla, et kõik, mis te seal teete, on nõme. See on üle läinud. Täna on nad ise ka kirikuelu korraldamas, olgu siis JäPet või midagi muud organiseerimas.
Oleme julgelt lubanud neil osaleda ka teiste konfessioonide noorte tegevuses ja nad on kaarega jõudnud luteri kiriku juurde tagasi. Seda ei pea kartma. Noored suhtlevad konfessioonide vahel üsna vabalt. Teistelt on palju õppida. Täna ei oskagi muud öelda, kui et lapsed on suur tänu põhjus. Eelkõige tunnen rõõmu, et nad on kiriku juurde jäänud. Nooremad käivad ka kirikus.

Mis sinu meelest teeb mehest isa? Üksnes lapse sünnist vist ei piisa?
Isa rolli olen sügavalt läbi tunnetanud. See ei ole minu jaoks seotud üksnes uhkuse, ilu ja eduga. Perekond toetab seda rolli. Kindlasti pole ma selline isa, kes poleks kunagi käskinud, keelanud ja kehtestanud. Kõige õnnestunumana olen end isana tundnud, kui teismeline laps tuleb ja räägib oma suhetest või päevast. Kui ta seda räägib oma isale, siis … on see hetk, kus mõtled, et äkki on midagi elus õigesti läinud.

Kuidas sulle tundub, kas isad on milleski asendamatud, unikaalsed oma lastele?
Me kõik oleme oma rollis asendamatud. Siin jõuame ka vaimuliku küsimuseni, mida nii mõnigi leerilaps on küsinud, ehk teemaks on Jumal kui isa. Meie roll Jumala lapsena või meie suhtlemine Jumalaga kui isaga – see on täiesti ainulaadne, mida paljudes teistes traditsioonides ei ole.
Ühtpidi teeb see lihtsaks ja ainuvõimalikuks Jumala poole pöördumise tema poja Jeesuse Kristuse kaudu – sest oleme Jumala lapsed ja üksteisega vennad ja õed. Teistpidi võib see olla keeruline neil, kel on isasuhe puudu või on see valus. Paar nädalat tagasi oli matus, kus paluti, et me ei laulaks laulu „Kalla, kallis isa käsi“.
Olen seda meelt, et isateemat ei peaks siiski vältima, sest see on ilus võimalus. Olen näinud, et inimene just Jumalas leiab selle tõelise isasuhte. Üks noormees ütles kord jumalasuhet leides, et nüüd ma tean, milline isa tahan olla, kuigi mul pole sellist isa endal olnud.
Piiblis öeldakse (2Ms 20:5b–6), et lastele nuheldakse vanemate patud kolmanda, neljanda põlveni. Seda on esiti raske mõista, eriti kui jäetakse tähelepanuta, et lause jätkub, et heldust osutatakse neile, kes Jumalat armastavad ja tema käske peavad. See tähendab, et igasugune paratamatuse ja needuse ahel on võimalik ühes Jumalaga läbi lõigata. Õnnetus ei pea levima kolmanda, neljanda põlveni – siitsamast ja sinust alates võib alata uus ajajärk, ka isana. Meie esivanemate jamad ei pea edasi kanduma lastele. Saame paluda ja uskuda, et Jumal loob täiesti uut.

Äkki peangi tegema valiku, et tuleks üks noor ja tugev mees ja vaataks ringi veski sees

Kui vaatad omavalitsuse juhina omavalitsuste ja koguduste koostööd avaramalt kui oma vald – kuidas tundub, kas võimalused, mis olemas, on kasutatud või on arenguruumi?
Mul on kaks väga erinevat kogemust. Jüri kogudusel, mille õpetaja olen, on kaks suurt partnerit – Rae ja Kiili vald. Nendega on olnud väga hea koostöö. Olen seal ka juba üle 25 aasta teeninud. Tõesti on nii, et suur rikas Rae vald Tallinna külje all kutsub iga kooli ja lasteaia avamisele vaimuliku õnnistama.
Saku vallas pole ajalooliselt kirikut ja kogudust olnud. Kui nüüd on uus kirik ehitatud, siis on see teema omavalitsusele võõras. Hästi tore on olnud näha seestpoolt, kuidas jää murdub. Kirik on vaikselt valla enesestmõistetavaks osaks saamas.
Kirikul on meie ühiskonnas roll, mida on kergem hoida kui juurde võita. Siin tuleb rääkida koguduste kõrval ka kaplanaatide tööst. Midagi uut teha on keeruline. Kaitseväe kaplanaadiga läks, nagu läks. Ukraina sõja olukorras olen kuulnud, et kõrged kaitseväe ohvitserid tunnevad kaplanaadist puudust. Siin võib veel muutus tulla. Seal, kus on tubli ja stabiilne töö, kus kogudused on tugevad ja töö on järjepidev, seal on näha, et nendega arvestatakse.

Kuidas oled abivallavanema ja koguduseõpetaja ametid ühendanud?
Kui oma kihelkonnas suhtlen omavalitsuse juhtidega või ametnikega, siis olen vaimulik. Saku vald, kus igapäevaselt töötan, ei ole suures osas meie koguduse territooriumil. Vaid paar küla kattub. Siin toimin valdkonna juhina, mitte vaimulikuna. Eks kõik mu kolleegid teavad, et olen vaimulik, ja aeg-ajalt kutsutakse mind ka siin mõnda talitust pidama.

Kuidas Jüri kogudusel läheb?
Kogudusele on suur õnnistus emeriitõpetaja Ants Leedjärv ja tema abikaasa Tooni Leedjärv, kes elavad kohe kiriku kõrval. Kui nädala sisse satub talitusi või ma ei saa abivallavanema töö tõttu tulla, siis on õp Leedjärv see, kes on päris tublisti aidanud. Ka organistidega on meil väga hästi, neid on lausa neli. Koguduses on muusikatöö ja pühapäevakoolitöö. Praegu on rõõm uuest leerigrupist. Meid on 12 ja rohkem ümber laua. Hästi mõnus seltskond, neil on palju küsimusi ning mõtlevad kaasa.

Kas saad rahuliku südamega öelda, et kogudusetöö pole kannatanud sinu abivallavanema ameti tõttu?
Kindlasti on. Olen korduvalt mõelnud, et äkki peangi tegema valiku, et tuleks noor ja tugev mees ja vaataks ringi veski sees, nagu laulusalm ütleb. Samas kui kirikutööd teen, siis tunnen kogu olemusega, et tegelikult on vaimuliku amet kutsumus, aga praktika on nii, et kirikutööga pole võimalik peret toita.

Kirjutasid eelmine aasta oma sotsiaalmeedialehel, et 2. novembril ei mahtunud rahvas Saku kirikusse ära ja et Hageri kalmistu oli tuledemeres. Möönsid rahvaloenduse tulemusi silme ees hoides, et eestlased pigem ei räägi sellest, mida sa sel päeval näinud olid. Kuidas sulle tundub, mis toimub eestlase hinges?
Usuleigeid inimesi eestlaste hulgas on vähe. Kui hingedepäeval ja ka jõulude ajal saab kalmistul liikuda küünalde valgel, et sul pole lisavalgust vaja, siis näed, et iga küünal on meeleavaldus, et elu ei lõppe surmaga. Need armsad, keda oleme surnuaiale kandnud, neid ei võeta meilt päriselt – jääme nendega seotuks.
Meil soomeugrilastel on lihtsam olla kristlane. Kui mõni teine rahvas peab oma vana religiooniga konflikti pidama, siis meie saame öelda oma rahvapärandi kohta, et seal on põhiline sama: inimesel on üks elu, pole eelmisi või järgmisi, ei sünnita uuesti; pärast surma meie esivanemad jäävad kuidagimoodi alles, nad käivad külas, kui paneme küünla aknale.
Kristlastena usume, et oleme Jumala juurest tulnud ja kui oma elu mõtet üldse peame sõnastama, siis see on tagasitee Jumala juurde. Sellel koduteel oleme terve elu. Teame, et Jeesus on läinud ja meile eluaseme valmistanud.
Usutunnistuses ütleme, et usume ihu ülestõusmisse, mis tähendab, et iga inimene on kordumatu ja Jumalale armas. Võime elada igavesti, ei pea sündima kellekski teiseks. Meil on üks ja igavene elu. Religioossus, mis pole seotud konkreetse kirikuga, on üsna laialivalguv ja ebamäärane ning igapäevaelus on sellest vähe abi. See ei tähenda, et inimesel ei oleks igatsust ja soovi vaimsete asjade järele. Valmisolek religioossuseks on meil Eestis väga kõrge. Ehk on lihtsalt niisugust usku, mis päriselt saab meid aidata, raske leida.

Mis või kes on sinu jaoks püha?
(Mõtleb pikalt. – K. L.) Mulle meeldib vankriratta lugu. Kui vaadelda aidatrepil või kuskil mujal vankriratast, siis näed, et on rattaring, raudvits, tugevad kodarad, rumm jne. Mis on ratta juures aga kõige tähtsam? Kõige tähtsam on tühi ava seal keskel. Ilma selle avata oleks ratas kasutuskõlbmatu.
Kui see ava täita, siis ratas saab sihi, suuna, mõtte ja kannab koormaid. Samamoodi peab olema meie südames üks koht. Võime öelda, et see on armsama või aadete jaoks, aga meie teame, et see on ennekõike Jumala jaoks. Ütleb ju Pauluski, et eks te tea, et olete Jumala Vaimu tempel ja Jumala Vaim teie sees elab. Kogu võitlus käib selle pärast, et see tühi koht vankrirattas poleks iseennast täis. Iseennast täis kõlab väga koledasti, aga see juhtub, kui me pole jätnud seda ühte keskset kohta oma elus Jumalale.

Tanel Ots
Jüri koguduse õpetaja, Saku valla abivallavanem
Sündinud 15. septembril 1973 Tallinnas
Õppinud EELK usuteaduse instituudis
Ordineeritud diakoniks 25.05.1995, õpetajaks 14.09.1999

Teenistuskäik: Jüri koguduses teenimas alates 1998, õpetaja alates 1999. Teeninud ka Hageri ja Prangli kogudust. Ida-Harju praostkonna praost 2007–2011. Kirikukogu liige 2001–2011, al 2021. On olnud EELK Tallinna Diakooniahaigla kaplan 1999–2008.

Muud ametid: Kaunissepa talu peremees; Kaitseliidu Harju maleva kaplan ja kaitseväe õhutõrje pataljoni reservkaplan, nooremleitnant; Saku valla abivallavanem al 2017; vallavolikogu liige al 2010, volikogu esimees 2013–2017; MTÜ Avalikult Rail Balticust asutaja 2014, MTÜ Saku Priitahtlikud Pritsimehed asutaja ja juhatuse liige al 2010, Nabala Keskkonnakaitse Ühingu asutaja ja juhatuse liige al 2005.

Pere: Abikaasa Riina on Kurtna kooli sotsiaalpedagoog, Jüri koguduse abiorganist, 2023 asus õppima usuteaduse instituudi kirikumuusika õppesse. Viis last: Lisanna (27), Johannes (25), Hannamari (23), Emmi Milda (16) ja Anni Linda (14).

Autasud: Harjumaa aasta 2012 sädeinimene, EELK III järgu teeneterist 2015; Kaitseliidu teenetemedal, B. G. Forseliuse Seltsi medal Wastne Testament 1686 2010.

Kätlin Liimets