Miks mu lähedane on äkki imelikuks muutunud?

Vajadus põetada kedagi, lähedast või inimest, kelle suhtes on kohustusi, tekib alati üleöö.

Alles ta oli kõbus ja tegus, kuidas nüüd järsku nii viletsaks jäi? Polegi ju lootusetult vana, arstiabi on olemas, võib-olla saab veel abi, võib-olla on see ajutine? Muidugi ajutine, nagu kõik siinilmas, kuid ajutised olukorrad võivad väldata kümneid nädalaid, kuid ja aastaid.
Pereliikme abitusest aru saamine võtab aega
Lapse seisukohalt võtab aega, kuni jõuab pärale arusaam, et kunagine autoriteet (isegi autokraat) ema või isa on nüüd järsku väga abitu – ei saa tõusta, kõndida, ei mingeid elementaartoimetusi tehtud. Kõige selle juures ei pruugi tal endalgi olla täit adumist asjast – et ei saa ise toime, et ongi nüüd ja lõplikult teiste aidata. Jagab korraldusi, mis võinuks sobida teise ajajärku, asutab end minekule…, kuid ei saa ise toolilt püstigi.
Hea, kui ei ole kurjameelne, ei pahutse, ei süüdista, pole nõudlik. Leplikule hooldatavale on kergem leida abistajat.
Lugesin kord mõtet, et inimene sureb oma maailmavaatesse
Olen selle üle tihti mõelnud, nähes pealt oma ema hääbumist. Ühel hetkel lihtsalt ema enam ei haaranud kõike seda, mida oli seni suutnud. Aga ta suutis palju, pidi kogu elu n-ö mehe eest väljas olema. Vastutas ise laste eest, muretses, kuidas nende elule saaks kandev suund antud, teda jagus sugulastele ja sõpradele abiks välja mõtlema elegantseid lahendusi näiliselt lahendamatutele probleemidele.
Siis ühekorraga oli ta enda ees mure, mis antud konkreetses kontekstis oligi lahendamatu. Kõik langes kokku üleminekuaastatega, lisaks oli ema liiga kaua, juba paar­kümmend aastat tarvitanud väga kangeid ravimeid. Tookord oli see tõhus abi, tänapäeva seisukohalt õudne mürgitamine.
Esmalt ilmneb üks hääbumisele viiv ajendhaigus või -põhjus, selle taga aga peitub terve kimbuke ja kõige tagumist plaani kujundavad kivinenud, väärad arusaamad. Ekslikud me ju kõik. Aeg muutub, enam ei sobi mõttekivistis, läheks vaja uut vaatenurka, kuid kivinenud, ehkki kaunis elulõngapits ei paindu enam uueks kudumiks. Ja ongi hilja.
Põetus nõuab aega, jõudu, aga ka olukorrast täit arusaamist
Muidugi on pikk põetus, üldse teise inimese üleval hoidmine raske ülesanne, energiat peab pidevalt ja ühtlaselt jaguma ju mitmele. Lapse puhul on enam-vähem teada, millal ta käima, rääkima, potil käima jms toimetusi ise tegema hakkab, põetus võib aga kesta palju rohkem aastaid ning ühtlasi on teada, et asi liigub tasapisi hääbumisse, mitte uude etappi. Füüsiline kurnatus, mis tekib, on siiski vähemasti põhjusena arusaadav.
Psühholoogiline külg oma arusaamatustega on keerulisem.
Juba paar aastat tegusast elust eemal olnud, pealegi haige inimene ei saa enam aru, mis teised tema ümber mõtlevad ja tunnevad, mis määrab nende samme.
Haigusega võivad kaasneda instinktipõhised tähelepanu- ja protestivormid – püksi tegemine, asjade rikkumine, rohtude ärajätmine või liigtarvitamine.
Psühholoogilist nõustamist vajavad mõlemad pooled
Hea, kui on suurem pere, sest üksi hooldatavaga on väga raske. Eesti ühiskonna sotsiaalabi areng ei ulatu viletsateni – ei lasteni ega vanuriteni. Meil on vananev ühiskond, mistõttu vanuriabi läheb vaja arvulises mõttes sagedamini kui lastehoidu.
Ometi abi peab otsima ja lahendusi leidma.

Juune Holvandus