Muutus on patu ülestunnistamise kaugusel

Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.

Hoosea 6:1–3

Oleme suures nädalas. Sellel nädalal räägitakse suurtest sündmustest ja muutustest meie elus.

Kord olid prohvet Hoosea elus toimunud suured muutused ja nüüd kasutas Jumal prohvetit, et äratada tema kaudu üles terve Iisrael. Hoosea oli üks nendest, kelle koduelu oli õnnetu. Kuid olles saanud abi Jumala käest, pidi ta saama tööriistaks, kelle kaudu Jumal võis uuendada kogu rahva usuelu.

Küllap meeleparandusele ja uuele elule kutsumises saab Jumal kasutada eelkõige neid, kes ise on meeleparanduse teed käinud ja kelle elu Jumal on saanud uuendada.

Prohveti kutse oli Jumala rahvale: „Tulge, pöördugem Issanda poole!“ Millal me oleme siis temast eemale läinud? Meil on usk ja ristimine. Mida meil veel vaja on? Need on olulised asjad. Kuid usu juurde kuulub igatsus Jumala järele. Soov teda paremini tundma õppida, kogeda tema uuendavat ja elumuutvat väge.

Too igatsus Jumala järele on ka aluseks igapühapäevasele kirikuskäimisele ja osaduse otsimisele kaaskristlastega. Nagu elav organism vajab igal päeval toitu, igatseb elav kristlane Jumala sõna ja sakramendi kosutavat väge.

Kui me oleme „surnud üleastumistes ja pattudes“, ei vaja me enam midagi. Ei ole sugugi vähe neid kristlasi, kes kirikus ei käi ja kellele see meeldegi ei tule. Tõeline usuelu säilib ainult pideva uuenemise kaudu, nagu elavas organismis uuenevad rakud. Kui lakkab uuenemisprotsess, lakkab elu. Paulus käsib meil saada uueks oma mõttelaadilt (Ef 4:23).

Selle suure muutuse aluseks on kõik need muutused, mis toimusid meie Õnnistegija Jeesuse Kristusega. Jumal sai inimeseks, rikas sai vaeseks, õige sai patuseks, auline sai põlastusväärseks, tema, kes oli ise elu, heitis hinge ja maeti hauda. Issand ise alandas teda, et sünniks veelgi suurem ja imelisem muutus.

Surma ahelad kisti katki, elu võidutses surma üle, haud leiti tühjana. Luukas rääkis naistest, kes käisid koidu ajal hauakambri juures ja panid jüngreid hämmastuma. Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et Jeesus elab. Kui nad Jeruusalemma tulid, ütlesid teised jüngrid neile: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.“

See muutus toimus kiiremini, kui keegi oskas ette kujutada. Nagu Hoosea prohvetlikult oli öelnud: „Ta teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles.“

See vägi, mis Jeesuse surnuist üles äratas, on täna tegutsemas meie juures: Paulus ütleb Ef 2:1: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes.“

Kristuse surm ja ülestõusmine on muutmas kogu maailma.

Eeldused, et meie võiksime sellest muutusest osa saada, on esiteks sügav patu mõistmine ja teiseks sügav armu mõistmine. Kui need kaks puuduvad, siis ei toimu mingit muutust meie juures. Kui üks nendest puudub, siis on muutused vildakad.

Selle uueksloova Jumala poole kutsus prohvet meid pöörduma. Tema on see, kes oma vaimu läbi meid maha murrab, andes meile märku meie patu pärast. Pattu tunda tähendab ahastades tunnistada, et meil pole mingit lootust, oleme hukka mõistetud ja Jumala aust ilma.

Kuid seesama Jumal, kes meile patu hukutavat tõsidust ilmutab, on Jumal, kes meie patu karistuse kannab, meile meie patud andeks annab, meie haavad parandab ja kinni seob. Hanna oma kiituselaulus kuulutas: „Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles. Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka.“ (1Sm 2:6–7)

Prohvet julgustas selle Jumala poole pöörduma, sest Jumal on ligidal. Pole vaja käia pikka teed. Paari päevaga on kõik korraldatud. „Ta teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.“ Laulik teadis, et see teekond on veelgi lühem. Psalmist ütles: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.“ Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.“ (Ps 32:5)

Muutus meie elus on väga lähedal. See on patu ülestunnistamise kaugusel.

Vahel me kahtleme selles. Iga kadunud poeg võib arvata, et ta on kaugel maal.

Teine julgustus prohveti poolt oli see, et Jumal „tuleb nagu ilus koidupuna, ta tuleb nagu kevadine vihm, mis maad niisutab“. Ta tuleb nagu päike ja vihm, mis looduse uuendab ja värske elu haljendama paneb. Vahel püüame ise pimedas ja põuas oma ellu uuendusi tuua. Paljud on tundnud seda, kui lootusetu selline ettevõtmine on. Kuid Jumala päike ja vihm panevad uue elu vohama. Jumala juures ei ole väljapääsmatuid olukordi.

Ülestõusmise võit kinnitab meile seda.

Õnnistatud pühi soovides

Joel Luhamets

piiskop emeeritus