Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 6.

6.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Teoloogiaõppes peaks õpitav seega alati olema mingil moel seotud õppija eluga. See peaks teda kuidagi isiklikult puudutama ning muutma. Seega ei saa õppe sisu olla rangelt ette kirjutatud. Nagu Jumal on kõikjal olev, võib iga õppeaine saada Jumala ja tema ilmutuse vahendajaks ja kandjaks. Siin on kõige olulisem õpitava olulisus õppija jaoks, kõik muu peaks olema selle teenistuses.
4. Sotsiaalne kohanemine ning rekonstrueerimine
Sotsiaalse kohanemise ning rekonstruktsiooni hoiakuga õppejõud püüab varustada tudengit vajalikuga selleks, et temast saaks ühiskonna hea ja täisväärtuslik liige. Seepärast määravad ühiskonna vajadused ära hariduse eesmärgid. Kui on saavutatud kokkulepe olulistes sotsiaalsetes teemades, siis võib õppekava koostada nii, et see vastaks neist teemadest tulenevatele vajadustele.
Teoloogilises hariduses on selline hoiak eelkõige seotud vabastusteoloogiaga ning omaenda elukeskkonna analüüsiga selle teoloogia meetodeid kasutades. Meie kui luterlaste jaoks on see üpris võõras hoiak. Ühelt poolt kahe riigi õpetus ning teisalt püüd vältida mugandumist selle maailma sisse või saamist pelgalt hoolekandeasutuseks on meie kirikut üpris edukalt neist küsimusist eemal hoidnud. Samas võib ka kirik koos oma vajadustega olla see ühiskond, millesse teoloogiaüliõpilane tuleb sotsialiseerida.
«Varjatud õppekava» ning kooli korralduslik külg on selle hoiaku puhul väga olulised. Kui demokraatia vajab häid kodanikke, siis peaks kooli vorm olema oma olemuselt demokraatlik, sest autoritaarsed struktuurid kipuvad looma autoritaarseid isiksusi. Kui kirikud on kutsutud olema hoolitsuse ja koostöö kogukondadeks, siis peaksid teoloogilised institutsioonid samuti olema hoolitsevad ning koostööle suunatud kogukonnad.
Küsimuseks jääb aga, mil määral ja millises ulatuses on õppejõu ülesandeks defineerida tema poolt teenitava kiriku («ühiskonna») vajadused ning disainida õppekava vastavalt neile vajadustele.
5. Õppekava kui tehnoloogia
Viimane hoiak – õppekava kui tehnoloogia keskendub hariduse tõhususe küsimustele. Kui «väljund» või «lõpptulemus» on määratletud, siis tuleb õpetajal määratleda nn lõppkäitumine, mis on nende eesmärkidega kooskõlas. Seejärel luuakse «vahendid» selleks, et saavutada soovitud eesmärkidele vastav käitumine. See käsitlus peegeldab väga täpset, teaduslikku vaadet haridusele. Kooli vaikimisi varjatud kuvand sarnaneb täppishäälestatud masinaga. Standardiseerimine ja rutiinid on normatiivsed.
Teoloogilises hariduses tähendaks see endale esmalt väga selge pildi loomist sellest, milline on vaimulik, ning seejärel sellise eesmärgini viiva õppe disainimist.
Minu jaoks on see viimane, viies olemuslikult teistsugune kui neli esimest. Pigem on see vahendiks või tehnikaks nende nelja poolt esile kerkivate eesmärkide saavutamisel. Teisalt, kui õppeprotsessi eesmärk ja otstarve pole määratletud, siis kuidas olekski võimalik teadlikult valida õppeaineid, meetodeid ning struktuuri õppeks. Seepärast tundub mulle vajalik kõiki neid hoiakuid arvesse võtta ning muidugi teadvustada, milline neist on südamele kõige armsam ja miks.
Lõpetuseks
Niisiis pole mul ühte ja head vastust küsimusele, milline peaks olema vaimuliku professionaalne koolitus. Teooriaid on igasuguseid, võõraid süsteeme üle võtta pole meil niikuinii mõtet, sest nende kontekst ning neid tinginud vajadused on teised. Ka pole meil üldjuhul piisavalt ressursse selliseks ülevõtmiseks.
Alustama peaks muidugi sellest, et proovime sõnastada EELK haridusstrateegia ning vaimuliku kompetentsimudeli või -mudelid. Õpiväljunditest oleme rääkinud aastaid ning nüüd on need UI tasemeõppe jaoks ka sõnastatud. Edasi oleks tarvis kaasata teisedki huvirühmad arutlema õpiväljundite üle ning sõnastama seda eelnimetatud kompetentsimudelit.
Vaimuliku professionaalse koolituse paremakssaamine sõltub siis ühelt poolt erinevate huvirühmade selgetest soovidest ja tellimustest, ressurssidest (ajast, rahast, vahenditest) ning koolitajate tunnustamisest, kuna paremat kooli kui UI ikka ei ole meil praegu kusagilt võtta. Teiselt poolt vaadates aga sõltub see edenemine õppejõudude täiendusõppest, õppekavaarendusest ning õppe kvaliteediseirest. Ehk 2004. a Saarde teese meenutades:
1) Vaimulike ettevalmistamine on meie kiriku tuleviku seisukohalt üks võtmeküsimusi. Usuteaduse Instituut on tegelenud vaimulike ettevalmistuse akadeemilise taseme tõstmisega ja jätkab seda tegevust, küll aga on tõsiseks küsimuseks nii usuteaduse üliõpilaste kui vaimulike spirituaalsuse, hoiakute ja kutseoskuste kujundamine. Peame vajalikuks õppeaja pikendamist Pastoraalseminaris.
2) Kirik peaks kujundama kaalutletud pildi või kuvandi sellest, milliste kutseoskustega vaimulikke me praeguses olukorras vajame. Sellest kuvandist peaks lähtuma kiriku haridus- ja koolituspoliitika vaimulike ettevalmistamisel. Me mööname, et see on otseselt seotud kiriku visiooniga enda rollist ja taotlustest Eesti ühiskonnas.

Allan Kährik,
Tartu Ülikooli doktorant