7. detsembril pidas Eesti Kirikuloo
Selts kõnekoosolekut, mis sedapuhku omandas üsna ajaloolise maigu. Nimelt
esitles seltsi liige teoloogiadoktor Riho Saard oma värsket raamatut «Euroopa
üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani». 

Dr Riho Saard on
uuteks tegudeks valmis.

Ülikooliõpingutest mäletan seda lõputut
frustratsiooni, mida tekitas mõne loengumaterjali hankimine kusagilt
olematusest – paljundatuna, ümberkirjutatuna, loendamatute kuhjadena
kirjutuslaual ja põrandal. Sestap tegi uudis Riho Saardi raamatu ilmumisest
südame soojaks: viimaks ometi võttis keegi asja käsile ja pani vähemalt ühegi
osa kirikuloost kaante vahele.

Tõukejõuks tudengid ja sisemine küpsemine

Tartu ülikooli usuteaduskonnas toimunud
presentatsioonil kõneles Saard oma usulisest taustast, minevikusündmustest, mis
teda kirikulooni on juhtinud. Kõneles ka sellest, mis ajendas teda sellist vastutusrikast
sammu astuma. «Tõukejõuks oli tudengite 
pidev pealekäimine,» selgitas 
mitmes teoloogilises õppeasutuses loenguid pidav teoloogiadoktor, «nad
tahtsid kogu aeg, et ma paljundaksin neile oma materjali ja jagaksin seda
välja.» Viimaks tuli raamatu väljaandmiseks ettepanek ühelt tuttavalt
kirjastajalt ja nõnda hakkasidki asjad veerema.

Ühtlasi nentis Riho Saard, et oli sellel
ajal väga väsinud – pikk auditoorne töö hakkas kurnama, tekkis soov
distantseeruda, tegeleda muude teemade ja küsimustega. «See raamat on sündinud
ka mingist sisemisest küpsemisest, mis on pikaajalise protsessi tulemus,»
kõneles autor, lisades, et sellegipoolest ei valda ta nüüdki täielikult teemat.

Ühe inimese tõlgendus

Üksi sellist ajaloolist kokkuvõtet
kirjutades on omad miinused ja plussid. «Tuleb üksi vastutust kanda ja selleks
olen täiesti valmis,» kinnitas teoloogiadoktor Saard vapralt. Kriitika on
vältimatu ning kindlasti teretulnud, sest selge on see, et ükski raamat pole
nii täiuslik, et sealt vigu ei leiaks. «Kahtlemata on tegemist ühe tõlgendusega
ja tõlgendamiste juures tuleb alati arvestada sallivuse printsiipi. Loodan, et
seda tõlgendust ka sallitakse.»

Autori sõnutsi on ta oma raamatus üritanud
olla analüüsiv. Tema loenguteski põimuvad alati religioonifilosoofia,
religiooni ajalugu, kirjanduse ajalugu jne. «Kiriku ajalugu ei saa taandada
ainult institutsioonile,» arvas Saard.

Uued asjad juba käsil

Tulevikuplaanidest rääkides selgus, et
produktiivsel kirikuloolasel on käsil juba järgmine kirjatöö, mis peaks hõlmama
Aasia, Aafrika ja Ameerika kristluse ning kiriku ajalugu. Samuti on kevadel
trükki minemas üks süstemaatilist teoloogiat puudutav soomekeelne raamat, mis
käsitleb vene õigeusu ja soome luterliku kiriku teoloogilist dialoogi.

Mureliku konstateeringuna jäi sellest
õhtust peahoone lagede alla hõljuma mõte, et tegelikult puudub meil ju veel oma
kodumaa kirikulugu. Ühel inimesel aga läheb kõikide lünkade täitmine pikapeale
ilmselt raskeks.

Möödunud kolmapäeva õhtu usuteaduskonnas oli
kosutav ja rõõmsaid tundeid tekitav. Hubane arutelu jätkus Eesti Kirikuloo
Seltsi liikmete vahel ka veel pärast ametliku osa lõppu, kuni viimaks hiline
kellaaeg kirikuloohuvilised koju raamatut lugema minema sundis.

Anna-Liisa Vaher