Oh Issand, milline see ime,

Milline arm saadetud taevast,

Eks inimesed maapeal elavad kõikjal,

Aga Jumalaema kogus meid siia.

Moto raamatust «Pühtitsa Jumalaema Uinumise
Stavropigiaalne nunnaklooster», 2002

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse
nunnakloostri iguumenja Varvara esitleb raamatut, mis tutvustab tema poolt 37
aastat juhitud kloostrit.

Kui patriarh Aleksius I 1968. aastal
Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis ema Varvarale (Trofimova) iguumenja
risti kaela pani, värisesid Pühtitsa noore kloostriülema jalad ja süda: liiga
hästi teadis ta oma tulevase ameti raskust. Tänaseks on vapper naine oma risti
kandnud 37 aastat, 11 rahvuse esindajast nunnapere armastuse ning austuse
võitnud ja endajuhitava kloostri heale järjele aidanud.

See oli flokside õitsemise aegu: Pühtitsa
nunnakloostri õu oli värviküllust ning seda iseloomulikku sügise saabumise
lõhna, mida need lilled kannavad, täis. Päev, mil me Jõhvi koguduse õpetaja
Peeter Kalduriga Kuremäele saabusime, ei olnud turiste ligimeelitav nädalalõpp
ega kirikupüha. Oli üks kõigiti argine, aga heldelt päikeseline päev, mil
kloostriülem iguumenja Varvara meid oma maja külalistekambris vastu võttis,
kutsudes seltskonda ka eestlannast nunna Alipija.

Suur, rõõmsameelne, lahke, jutukas,
tähelepanelik – oli esmamulje äsja oma 75. sünnipäeva tähistanud
kloostrijuhist. Mõni nädal tagasi oli iguumenja vastu võtnud vabariigi
valitsuse delegatsiooni: regionaalminister Jaan Õunapuu, tema nõunik Merike
Metstak ja usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au andsid üle sünnipäevaõnnitlused
koos siseministeeriumi tänukirjaga, milles väljendati tänu ligi 40 aasta jooksul
kloostri eestseisjaks olemise ning selle õigeusu keskuseks muutmise eest.

Usklik põlvest põlve

Ema Varvara on sündinud 1930. aastal Tšuudovas,
mis on teisel pool Peipsit, väike, Jõhvi-sarnane linnake. Pere oli suur, emake
oli seitsmes laps. Vanematekodu oli põlvest põlve väga religioosne. «Mingit
taganemist polnud. Olin emaihust saadik usklik,» kinnitab ta.
Lapsepõlvemälestustest meenuvad rasked sõja-aastad, Tšuudovat pommitati 1941
nii, et kivi ei jäänud kivi peale. Iguumenja isa, klaasivabrikus töötav Aleksei
aitas organiseerida laste evakueerimist.

Ema Varvara hilisem kutsumus tuli juba
toona esile: ta püüdis seista endast väetimate eest, oli igati abiks, kui
tiheda pommirahe all põgeneti. «See oli Jumala ettehooldus, et ma ellu jäin,»
arvab vana naine täna silmanurka kippuvat pisarat pühkides.

Iguumenja emal Marial oli lapsepõlves
igatsus minna kloostrisse. Ent tema vanemate plaanid olid teised. «Ei, Maria,
sina abiellud, meeski on meil juba sulle valmis vaadatud,» selgitanud 15 lapse
ema tütar Mariale. «Säädmus oli olemas pöörduda maailmast, aga kuulekus oli
suurem. Kuulekus vanematele, vat’ niisugustes küsimustes,» räägib iguumenja,
kes ka ise lapsest peale soovis jõuda kloostrisse.

Ema Mariale tegi tütre vaga soov head
meelt: nii täitus järgmises põlves tema unistus. «Nunnaks saamine oli mulle
välja palutud. Mu emakene tegi seda,» rõhutab iguumenja, meeleliigutus hääles.

Pöördumine maailmast

Pärast sõda lõpetas emake keskkooli ja
raamatupidamise kursuse, jätkates lapseeast armsaks saanud kommet käia kirikus
laulmas ja lugemas. Tal oli looduslikult väga ilus hääl ning suurepärane
diktsioon. 20aastase neiuna Vilniuses oma õde külastades nägi esmakordselt
lähemalt tegutsevat naiskloostrit. See avaldas nii tugevat muljet, et ta palus
sealse iguumenja jutule sooviga astuda noviitsiks. «Oota veel mõni aasta ja saa
vanemaks, meil on siin ka kõik varemetes, kuhu sind panna,» oli vastus, mis
siiski ei jahutanud meie peategelase indu.

«Ma tundsin, et mul ei ole aega oodata,»
naerab ema Varvara täna. Nii jõudiski ta sünnilinnale lähemale, Pühtitsa
nunnakloostri uksele koputama, kus teda lahkelt edasi paluti. «Tundsin kohe, et
olen koju jõudnud, see tunne on siiani meeles,» meenutab ta. See oli 1.
augustil 1952, mil ta Kuremäele kuuletujaks võeti ning kogenud nunna Iraida
juhendamise alla määrati.

Igavesti jääb meelde, kuidas matuška-iguumenja
temalt küsis: «Valja, kas sa niita oskad? Ei oska. Aga sirpi oskad käsitseda?
Ei. Aga lehma lüpsta ometi? Ei. No aga mida sa siis üldse oskad?» Kuulekas
noviits lubas kõik ära õppida ning oma lubadust on ta kuhjaga täitnud:
1950ndatel tehti kloostris kõik käsitsi ja noori, kel jõudu, oli väga vähe,
mistõttu töökoormus oli tohutu.

Tingimusteta kuuletumine kirikule

Siis saabus Vilniusest sõna, et kus see
tütarlaps siis on, kes hirmsasti meie kloostrisse kippus. Nii tuligi ema
Varvaral Leedumaale naasta, täpselt nagu Kuremäe läbinägija-nunn oli
ennustanud: pikaajalisele komandeeringule lähed. Ema Varvara reisikaaslaseks
oli usuõde Valentina, kellest tänaseks on saanud Jeruusalemma Mägikloostri
iguumenja. Ta jäi Vilniusesse 12 aastaks.

1968. a kutsus patriarh Aleksius I
nunnapühitsusega ema Varvara Moskvasse ja andis teada, et on valinud ta
Pühtitsa tulevaseks iguumenjaks. Kuigi Vilniuse iguumenja nägi ema Varvaras oma
mantlipärijat, sest tal olid selged eeldused selle ameti kandmiseks, tuli
kirikupea otsus ometi ootamatult.

«Ma sugugi ei tahtnud. Mis iguumenja mina
kah olen, küsisin. Teadsin, kui raske see amet on. Kole hirm tuli peale,
värisesin kogu kehast,» räägib ema Varvara õlgu võdistades. Ta oli
raamatupidaja ametit pidades näinud kloostrielu igakülgselt. Kui aga
metropoliit on oma otsuse teinud, jääb nunnal vaid tingimusteta kuuletuda,
milles väljendubki austus Jumala ja kiriku vastu.

Pühtitsat üles ehitama  

Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius I
pühitses ema Varvara 19. jaanuaril, Jumalaema ilmumise pühal 1968. a Tallinnas
Aleksander Nevski katedraalis Pühtitsa nunnakloostri uueks iguumenjaks.
Kolmandal päeval pärast tseremooniat tuli 37aastasel naisel alustada suure
kloostri kui erinevaid tahke kooshoidva organisatsiooni juhtimist. «Tundsin
pooli kloostrielanikke, nad olid mulle algusajal suureks toeks. Aga oma mured
kandsin Jumala ette läbi laulu, kirikulaul on mulle läbi elu eriliseks Jumala
teenimise viisiks olnud,» räägib ta.

Ema Varvara töökoormus on olnud tohutu.
Suur majapidamine ja karjaõu, üle saja aasta vanused kloostrimajad ootasid
põhjalikku remonti vundamendist katuseni, elektri ja veevärgi sissepanekut.
Maja maja järel ja kirik kiriku järel tehti korda. «See ei oleks sugugi
võimalik olnud, kui meid ei oleks nii palju toetanud patriarh Aleksius II,
Eestimaal sündinud mees, kellele Kuremäe siiani väga kallis on,» rõhutab ema
Varvara viidates oma seljataga seinal kuldraamis massiivsele patriarhi pildile.

Mis on Kuremäe eripära?

Õieti seda ei olegi, naerab iguumenja: «Me
oleme põhikorralduselt sarnased paljude Jumalaema uinumise nunnakloostritega.
Muidugi on Pühtitsa meile teistest kallim, sest see on ju meie kodu ja siin on
meie jaoks eriline vaimne aroom.» Tema sõnul leidub maailmas veel sarnaseid
erilisi paiku, mille muudab pühaks Jumalaema juuresolek. Need on Tema valdused
nagu taevariigi eesõued maa peal, ning üks neist paikadest ongi Pühtitsa.

«Meie klooster püsib lakkamatul palvel,»
rõhutab iguumeja, selgitades, et ka jumalateenistuse lõppedes jätkatakse
kirikus palvete lugemist, need on nn lakkamatud psaltrid, mida üks õdedest loeb
kaks tundi. See ei lakanud isegi sõja ajal.

Kloostrimäe vaimsusele on oma positiivse
pitseri jätnud asjaolu, et Pühtitsa klooster pole kunagi suletud olnud.
Nõukogude ajal oli kloostri sulgemise ning siia kaevurite puhkekodu rajamise
idee juba kõrges distantsis kinnitatud, ent toona Eesti metropoliidiks olnud
Aleksius II suutis võime mõjutada oma otsust muutma ning vägagi reaalne oht
taandus.

Otsealluv Moskvale

38 aastat on matushka Varvara – kolmas
selle nimega iguumenja Pühtitsal – olnud hoolivaks emaks oma kloostriperele. Täna
on kloostris 170 nunna ja noviitsi ja seda 11 rahvusest, eestlannasid on 5.

Kirikujuriidiliselt on Pühtitsa
väljavalitute hulgas, ta allub otse Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius
II-le, sellist staatust märgitakse mõistega stavropigiaalne. See tähendab, et
Kuremäelt saadetakse oma tegevusplaanid ja sooviavaldused otse Moskvasse.
Patriarh Aleksius II visiidid on kloostriperele alati suureks ja meeldivaks
sündmuseks.

Ema Varvara soovib aga ümber lükata ühe
Eesti ajakirjanduses laialt eksponeeritud informatsiooni, nagu seisaks
patriarhi testamendis soov saadud pärast surma sängitatud Kuremäele. «Kust nad
selle küll võtavad, isegi kui Tema Pühadus sooviks seda, ei anna väljakujunenud
kiriku traditsioon selleks võimalust,» kehitab iguumenja häiritult õlgu. 

Kui näpud töötavad, siis süda palvetab

Ärgata tuleb kloostris pärast viit, esimene
jumalateenistus algab kell kuus. Ülejäänud päev möödub töötades ja palvetades,
kuigi vahel on need kaks segiajamiseni ühendatud: kui näpud käivad, saab süda
palvetada ja teiselt poolt pakuvad pikad palvetamised füüsilist koormust.
Suviti veedetakse palju aega põllul ja aias, kasvuhoonetes ja mesilas, talvel
pühendutakse enam käsitööle.

Pühtitsa kullatikandid on siiani kuulsad,
ent juba 1920ndatel toodi Pariisist esimene koht vastava ala konkursilt. Nii
kirikutekstiile kui ka ikoone valmistatakse Kuremäel ka tellimustööna.

Oluline tegevuslõik on Kuremäel
palverändurite teenindamine. «Kui me armastame inimesi, võtame neid vastu,
toidame ja pakume öömaja – ei jäta Jumalaema meid kunagi hätta,» kinnitab
iguumenja avala naeratusega, märkides, et iga külaline võib olla Jumala saadik.

Meie külaskäigu ainsa eestikeelse lausega,
kinnitusega «Kristus on üles tõusnud…,» jätab Pühtitsa iguumenja Varvara oma
luterlastest külalistega südamlikult hüvasti, lisades siinkirjutajale
emalikult: «Liinotška, tuled tagasi.» Selles ma ei kahtle, Kuremäe võlus oma
maailmakärast eemalolemisega. Ema Alipija saatis meid veel mitmetunnilisel
jalutuskäigul kloostri valdustes, jagades asjakohaseid selgitusi nii kloostri
kui ka selle elukorralduse kohta.

Liina Raudvassar