Mitte täiel määral piiskop. August Pähn 105

August Pähn sündis 20. jaanuaril 1904 Rõuge kihelkonnas viielapselisse Märdi talu perre. 13aastasena, pärast Vana-Nursi algkooli lõpetamist, oli August enda sõnul juba kutsumuse leidnud. Õpingute järel Rõuge kõrgemas algkoolis ning Võru poeglaste gümnaasiumis astus ta 1925. a Tartu ülikooli usuteaduskonda. 
Veel ülikooli ajal, 1928. aastal abiellus August Pähn Linda Hinnomiga. Perre sündisid Ülo, Heino, Vaike ja Õie-Eha, Agu, Linda Tähti ning Merike.
Koeru koguduse kuldajastu
August Pähn ordineeriti 1. veebruaril 1931 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus prof Hugo Rahamägi isiklikuks adjunktiks. Sama aasta augustis asus ta teenima Koeru kogudust esimese eesti soost pastorina.
Lisaks kirikutööle oli Pähn usuõpetaja koolides, Kristliku Karskusliidu esimees ja Järvamaa karskusnõunik ning Järva maleva Koeru malevkonna noorkotkaste pealik. 1942. a jaanuarist sai temast Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja asetäitja ja hiljem õpetaja.
Pärast kümmet aastat Koerus jättis õpetaja Pähn endast niisuguse jälje, et veel pool sajandit hiljemgi tema järgi kohapeal õpetajakandidaate mõõdeti. Liialdamata võib tema ametiaega nimetada Koeru koguduse kuldajastuks.
Ent kuldsed kolmekümnendad jõudsid lõpule kogu maal ja ka kirikus. 1939. aastaga algas repatrieerumine Saksamaale. Teiste seas lahkus üle poolesaja kirikuõpetaja, kellest 28 olid teeninud eesti kogudusi. Järgnevad paar aastat tõid kaasa nõukogude terrori. 1940. a augustis suleti Tartu ülikooli usuteaduskond.
On see meie kirik või mitte
Vaimulike puudumine sai kirikule raskeimaks probleemiks. Juba 1943. aastaks oli kolmandik EELK kogudustest jäänud ilma kirikuõpetajata. Ent 1944. aasta septembris põgenes Eestist veel 72 vaimulikku. Nende seas piiskop Johan Kõpp, vikaarpiiskop ja mitu assessorit. Kohale jäid assessorid J. Liiv, J. Uustal ja A. Eilart. Viimase kanda jäid piiskopikohustused vastavalt 1944. aasta 29. juunil tehtud konsistooriumi täiskogu otsusele. Ent juba novembri lõpus piiskopi asetäitja Anton Eilart arreteeriti.
Edasist on August Pähn 30. jaanuaril 1946. a XII kirikukogu protokolli käsikirjalises mustandis kirjeldanud järgmiselt (kirjaviis muutmata).
Õnnetuseks novembri lõpupäevil levis teade, et ass. Eilart on kadunud. Teate tõi Pärno. Pidasime nõu. – – – Ühelgi ei olnud õigust asuda kirikujuhtimisele. Saime kokku 6 õpetajat. Toimub koosolek. On see meie kirik või mitte. Kui oskad juhtida, käed rooli külge. 29. nov. kiriku elu korraldav toimkond õp. Horn, õp. Pärno ja Pähn, viimane juhatajaks.
Tulime sisse aralt. Tulime siiski. Nii pidime tegema. Algas toimkond tööd sealsamas külmas ruumis. Telefoni ei olnud. Algasid tulema teated kogudustelt: õpetaja ja köster on kadunud, saatke meile kedagi. Teated tulid: saatke meile pühadeks laululehti. Tuli asuda lubaduste täitmisele. Tuli muretseda laululehti ja kalendreid. Otsiti võimalusi.
3 nädala kestel olid need ruumid remonteeritud. Majahoidjalt saadi puud. Olime ajutised töötegijad. Kutsusime kokku Piiskopliku Nõukogu. Konsistoorium valitakse Kirikukogu poolt. Ei ole Konsistoriumi, siis ei saa Kirikukogu üldse kokku kutsuda. Kutsusime Piiskopliku Nõukogu.
Olin Toomkoguduse õpetajana Piiskopliku Nõukogu Kirjatoimetaja 1945. a. 17. jaan. 1945. a. valis Piiskoplik Nõukogu ajut. piiskopi asetäitja ja ajutise Konsist. Meie ei osanud rohkem teha. Kuid meil ei olnud võimalusi: et ükskord ebaseaduslisele tegevusele lõppu teha seadusliku tegevuse kaudu. Et vennastekoguduste jutlustajaid rakendada jutluste pidamiseks, et tegevust alustada ühtlaste juhtnööride järgi. Nõnda oli toimkonnal üks ülesanne kog. tegevuse juhtimine meie vanade traditsioonide, kirikukorra alusel. Teine ülesanne oli otsida sidet riigivalitsusega, kuulda, mis see mõtleb.

Instituudi avamise vastuolud
Niisiis kutsus piiskopliku nõukogu sekretär August Pähn kokku Tallinna õpetajad, kes 29. novembril 1944. a moodustasid kiriku ajutise korraldava toimkonna. Toimkond täitis kirikuvalitsuse ülesandeid, selle esimees oli Toomkoguduse õp August Pähn, liikmed Peeteli koguduse õp mag Adolf Horn ja Oleviste koguduse õp Hugo Pärno. 1945. a 17. jaanuari laiendatud piiskoplikus nõukogus valiti piiskopi kohusetäitjaks August Pähn. Kiriku komitee koosseisu laiendati ja sellest sai ajutine konsistoorium.
1945. a 5. juuli ringkirjas nimetas konsistoorium vaimulikud, kes polnud kogudustesse jäänud, ametist lahkunuiks. Õpetajate puudusel teenis August Pähn 1945. a juunist Toomkogudusele lisaks veel ka Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonda.
August Pähna töö piiskopi asetäitjana ei piirdunud passiivse kiriku säilitamisega võimuvahetuse ootuses. 1946. aasta aprillis pöördus ta NSVL Ministrite Nõukogu Usukultusasjade Nõukogu (UN) voliniku poole Usuteaduse Instituudi asutamiseks.
Vastust saamata otsustas konsistoorium luua Usuteaduse Instituudi. Selleks moodustatud toimkonda kuulusid A. Pähn, E. Saag, U. Masing, J. Kimmel, A. Horn. Uku Masing kaitses Tallinna Toomkirikus doktoritöö 1947. a septembris ja ilmselt võeti siis vastu ka esimesed üliõpilased, kuigi veel 1948. a 4. märtsil vastas UN volinik, et instituudi avamine on vastuolus Nõukogude Liidu seadustega.
1945. a maikuust hakkas Eestis kehtima kogu Nõukogude Liidus üldine koguduste registreerimise kord. Oma koguduse registreerimist sai taotleda vähemalt 20-liikmeline rühm (vn dvadtsatka) inimesi, kes julges anda allkirja kirikusse kuulumise kohta.
1948. aastaks oli EELKs järel 154 kogudust 79 õpetajaga (k. a mittetäieliku haridusega abiõpetajad), 195 kirikuhoonest 24 sõjas hävitatud ja 79 saanud kahjustusi. Nõukogude võimu eesmärk oli tõrjuda kirik ühiskonnaelust välja. KGB jälgis ning püüdis värvata kiriku liikmeid ja töötajaid.
Vangiaastad ja taas kodumaal
August Pähna jälgisid nõukogude julgeolekuorganid pidevalt, muu hulgas tema korterisse paigaldatud pealtkuulamisseadmete abil. 1949. aasta 12. aprillil teel konsistooriumisse August Pähn arreteeriti. Karistuseks määrati 25 aastat sunnitöölaagrit koos kogu vara konfiskeerimisega.
Talle pandi süüks kuulumist Eesti Üliõpilaste Seltsi, Isamaaliitu ning Kaitseliitu, enda varjamist 1941. a sakslaste tulekuni ja metsavendadega liitumist, nõukogudevastaste jutluste pidamist ja põgenike abistamist Nõukogude vägede taastulekul. Pähna kodus toimetati läbiotsimine ning lahkudes võeti kaasa kogu raha, isegi peenraha abikaasa käekotist. Ta saadeti vangitapiga Karaganda oblasti vase- ja söekaevandustesse.
1956. aasta juulis naasis August Pähn koju. Sügisel esitas ta konsistooriumile palve asuda kirikutööle Keila koguduses. Palvet ei rahuldatud. Pere juurde jäämiseks läks ta tööle transporditöölisena. Kaevanduste mürgine vasetolm oli jätnud oma jälje: kehv tervis ei lubanud Pähnal teha füüsilist tööd enam kui kuu aega. 
Taas taotles ta õpetajakohta. 1957. a kevadel vabanes koht Võnnu Jakobi koguduses ja August Pähn asus tööle. Ent see eraldas teda taas perekonnast. Et osa lapsi veel Tallinnas koolis käis, jäi pere pealinna. Sooviga perele lähemale saada palus ta 1961. a määrata end Haljala kogudusse. Avaldust ei rahuldatud.
Võnnus töötas August Pähn surmani 4. juunil 1963. a. Tema põrm puhkab Tallinnas Rahumäe kalmistul.

Elve Bender,
Koeru koguduse abiõpetaja

Kasutatud kirjandus:
http://www.eelk.ee/~elulood/pahn_august.html
Altnurme, Riho. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949. Tartu, 2001.
Keel, Külli. Sina oled määratud Issanda tööliseks tema viinamäel. – Sulane, aprill 2004.
Pokk, Rita. 60 aastat teoloogilist haridust Tallinnas. – EK 07.12.2005. (Allikas  Kristjan Luhametsa bakalaureusetöö Usuteaduse Instituudist.)